... reede õhtul. Lihtsalt niisama. Päev otsa olin kaosega kakelnud ja kirstu küürinud ("Kuidas sul läheb, mida teed?" "Ah, kõik on persses, pesen kirstu."), õhtu aga tõotas tulla sumesuvine. Tütar oli kodust ära ja poeg oli valmis koeraga majandama, nii ma siis seiklema läksingi. Alustasin sõpradega, millagi poole kümne paiku jäin üksi ja lihtsalt kulgesin.
See, milline on augustiöine Tartu võrreldes näiteks paari- kolmekümne aasta taguse ajaga ... Õnneks viis veinjavine mind kokku ka tuttavatega üsna sama kaugest ajast. Seda linnaööd oli mulle väga vaja.
*
Üks vestlus sealtsamast veinitänavalt jäi aga närima. Kohtusin ka klassivennaga, kes uuris, palju mul lapsi on. "Kaks." Ma ei hakanud seletama, et tegelikult on mul ka lapsi, keda ma ise teinud pole.
"Ja oled rahul?"
"Muidugi. Nad on ägedad noored inimesed ja ..."
"Ei, ma ei mõelnud seda. Ma mõtlen, et kas sa oled nendega rahul, on nad ootusi õigustanud, saavutanud seda, mida oled soovinud?"
?%&¤#%?
31+ aastat tagasi oleksin ma võib-olla midagi viisakat vastanud. Nüüd, peaaegu täiskasvanuna, hakkasin ma vastu.
"Mul ei ole oma lastele muid ootusi peale selle, et nad püsiksid elus ja oleksid suurema osa ajast mitte õnnetud, ja muidugi see ka, et nad elaksid oma elu nii, nagu nemad soovivad, mitte mina."
Tundub, et luuser ma olin ja luuseriks ma jään.
 |
| Tartu |
 |
| Kirst. Pestud |
