6.6.22

Laast. 20. november 2020

 Kõigest mõne sõnaga on võimalik inimene nii tümaks, nii tuimaks teha, et vajadusel võiks ta endal ise pimesoole välja lõigata – kui seda veel natukenegi alles oleks.

Nojah, sõnaosavamad saaksid ilmselt kokkuhoidlikumalt hakkama, aga Mervist polnud kunagi jäänud muljet, et ta analüüsiks seda, mis laadi helilained temast väljusid, ja seekord kulus tal enam-vähem 25 sõna. Mervi erioskus oli aga võime paigutada lauselõpumärke ka lause sisse, seekord leidis loomingulist kasutamist küsimärk.
„Seda’nd, et … õhh … khm … kuule, tead, see Oskar? sealt klienditeenindusest, see habemega pikk? … millised käsivarred tal on, oled tähele pannud? … ta läheb minema, töölt ära.“
Anna oli mõnda aega üsna vagune, sest polnud kindel, kas oli õigesti aru saanud. „Minema? Nagu, praegu, keset päeva minema? Või üldse?“
Mervi vajutas dramaatiliselt reavahetusklahvi ja keerutas end koos kontoritooliga. „Üldse nagu. Täna andis lahkumisavalduse. Või lasti lahti, ma’itia. Igatahes ära ta läheb. Äkki isegi keset päeva, kes teab. Kas lähme lõunale? Anna?“
Anna püüdis aru saada, mis temaga toimub. Ta kuulis, mida Mervi rääkis, ta vist sai isegi aru, mida Mervi rääkis, aga mingi lüliti tema sees oli nüüd sellises asendis, et Anna ei suutnud end enam liigutada ega ühtki heli kuuldavale tuua.
Oskar läheb ära. Oskar läheb töölt ära. See tähendab, et Oskar läheb ära Anna elust, sest töökoht oli ainus koht, kus Anna Oskarit nägi. Võiks öelda ka niipidi, et töökohal oli Oskar ainus, keda Anna nägi. Ta nägi Oskarit isegi siis, kui vaatas pingsalt arvutiekraani ja tegi Tööd, ta nägi Oskarit ka siis, kui suhtles teiste kolleegidega, ta nägi Oskarit ka praegu, kui püüdis aru saada sellest, mida Mervi talle just teatanud oli.
„Anna? Anna, kas sa ikka hingad?“
Annal tuli meelde, et tõesti, seda peaks tegema, ja hingas pahinal välja, mispeale kopsud end taas kohe õhuga täitsid.
„On sinuga kõik korras, Anna? On sul paha?“
Anna noogutas.
„Korras või paha? Oh, Anna, ütle midagi! Sa oled näost valge nagu Joosepi küülik … tahad, ma toon sulle juua või midagi? Mul on plasku kaasas, puhas Lõuna-Eesti kraam, calvados on selle kõrval Izba …“
Anna turtsatas vaikselt, peaaegu hääletult.
„ … mis sa naerad?“
Annal õnnestus häälepaelad taas tööle saada. „Mida sina Izbast tead? Seda kraami pole sinu ajal enam müüdudki.“
„Haa, aga mu ema räägib ikka, et kui poleks olnud Monastõrskaja Izbad, poleks mindki. Nojah, ta räägib sama ka Kosmose peedi kohta. Nii et mul vedas, et ta mulle Mervi nimeks pani, mitte Tõrsk või Kosmo või midagi sellist.“
Anna kõõksatas nüüd kõvemini ja Mervi lükkas tema poole oma veepudeli ning hakkas kotis sobrama, et plaskut leida. „Näe, võta lonks, saad vere käima!“
Oh, veri. Kui Mervi vaid teaks, kuidas Anna veri tegelikult käis. Ikka ša-šahh …ša-šahh … ša-šahh … ringi ja ringi ja ringi, kõrvust läbi, iga südamelöögiga, iga sahmakas seletamas „Oskar … Oskar … Oskar …“ Äkki oleks puhtast Lõuna-Eesti kraamist tõesti abi, äkki see suudaks vaigistada selle oskardamise?
Anna võttis lonksu Mervi plaskust. Plasku oli suur ja triiki täis.
„Sa pole üldse … siit veel joonud?“ küsis Anna õhku ahmides, kui oli punnsuutäie ehmatusest toibumas.
„Noh, jah, pole nagu põhjust olnud … ja see värk, et ega ma tean küll, et perekonnas kipuvad mustrid korduma. Mõtle, kui mu laps tuleks Õunapuskar või miskit sellist …“
Nüüd naeris Anna juba täiel häälel.
„Naera-naera, see on ikka parem kui koolnuvalgelt suud maigutada,“ ohkas Mervi. „Naera või minu üle.“
Anna ulatas plasku tagasi. „See on tõesti väärt kraam,“ kinnitas ta silmi pühkides. „Sellega tulevad ainult Piksed, Kõued ja Tormid, ole mureta.“
Mervi vaatas teda mõne hetke mõistmatult, siis aga lõi ta pilk särama ja ta hakkas naerma. „Sa oled päris äge oma vanuse kohta.“ Anna naer tundis end veelgi vabamalt. Mervi võttis ka ise lonksu. „Ma tõesti kartsin vahepeal, et sa, noh, saad rabanduse või miskit. Hakkad otsi andma või nii. Nägin juba vaimusilmas seda … mis ta’nd oligi, Vinni? Vinnie Jonesi! ja vaimukõrvas helises ah-ah-ah-ah, steing alaiv, steing alaiv …“ Anna võttis prillid eest ja langetas ülakeha põlvedele, et naer teda toolilt maha ei lükkaks, Mervi aga jätkas: „Ja siis mu vaimuaju mõtles, et siis on ju paras hetk Oskar kutsuda, et ta sulle ise seda sii-pii-arri teeks, ta on üsna Vinnie moodi, ainult habemega … mida? ma ei ole ometi NII naljakas? või mis?“
Pärast veel paari punnsuutäit läksid Mervi ja Anna igatahes lõunale ja kutsusid kaasa ka Oskari, kes mõnevõrra üllatunult oligi nõus nendega liituma. Mis edasi sai, seda ma veel ei tea. Äkki ei saanudki midagi.

Heliriba:

3.6.22

Eilane lugu

 Ma tean küll, kui raske on teostele pealkirju ja inimestele ning asjadelegi nimesid välja mõelda, seepärast hõikan välja idee tänavanimeks: Kõige Kaduva tee. Seda pole ju ometi veel kasutatud, ega? Ah, kui kenasti see kõlaks! „Keerake paremale, Kõige Kaduva teele. Olete jõudnud sihtpunkti.“

Mõtisklesin sel teemal, kui viimati, st pool üks öösel kempsus käisin. Kui ma olen sel kellaajal ärkvel, siis on mul ikka prillid peas. No on vaja, väga on vaja. Kempsus ei ole vaja, aga või ma viitsin neid öökapile panna, ikka jätan pea külge, lükkan lihtsalt üles, et samm sirge püsiks. Kui ma siis ise sirge püsin, pole häda midagi, häda võib tulla kummardudes. Ma spetsiifilisemaks ei lähe ja ütlen kohe ära, et prillid ei kukkunud me kuivkemmergu sügavustesse. Veel.
Nüüd, prillid endiselt peas, võin uuunelda kõigest, mida tean olevat kemmergutesse pudenenud. Näiteks see umbes 600-aastane flööt, mille mu lähisugulase lähisugulane suhteliselt hiljuti leidis. Siis Tõlliste külas pulk pärmi ... mis olla siiski ise välja tulnud.
Ja siis Liispõllus see veekindel taskulamp mu vanaema käest.
Suhteliselt uute patareidega.
Iga kord, kui ma püüan ette kujutada, mis tunne oli järgneval paaril päeval sealses kempus käia, kuulen vaimukõrvas orelihelisid.

Kevad kihutab käest

 Kõik on juba paduroheline. Millal see juhtus?

Ja suvevaheaeg, see pole veel alanudki.

Vahepeal käisin teatris, jõudsin veidi liiga vara kohale, aga Jakob aitas aega parajaks teha:


Täna pildistasin sel aastal esimest korda vikerkaart:


Tütar lööb kaasa lavastuses "Läbi linna", seega on logistilisse valemisse lisandunud palju Tartu-otsi. Ega keegi mu blogilugejaist saa/taha tuleval laupäeval, st hetke seisuga juba homme tulla 19.25 algavale etendusele? Juhtus nii, et mul on kaks piletit ülearu. FBs hõikasin välja, aga seni pole huvilisi olnud. 

Lõpetuseks ikka üks pilt õunapuuõitest ka. Ma ei ole nagu Peeter, ma ikka pildistan ja jagan lund, kasse, koeri ja lilli.



Ah! Kõige tähtsam uudis oleks peaaegu meelest läinud! Mul sai kõrini sellest, et meie enam kui sada aastat vana köögilaud oli pidevalt asju täis. Nüüd läheb juba kolmas nädal tühja laua poliitikat. Ei ole lihtne täiskasvanuks saada, ei ole. Aga korras laud on ilus. Küsisin tütrelt, et kui kaua see harjumuse tekkimine pidigi aega võtma. Kuus nädalat, teadis tema. No pool rehkendust on tehtud!


24.5.22

 See traktorivärk

Laupäeval oli siis koolitus. Mina filmisin, spetsialist seletas, tütar oli julge, kes kohe katsetas ka. Ja katsetas kohe nii, et tahaks aga veel. Traktorit, andke talle traktorit! Aga ma ei julge tal lasta sõita, kui spetsialisti juures pole. Mina pole veel spetsialist. Mina pean enne vähemalt viis korda selle video läbi vaatama, kus spetsialist seletab, et traktor, ja et loe kangi peal olevaid kirju (tegu on Jaapani traktoriga ...), ja et enne mingis suunas liikumist pead sinna poole vaatama ja röögatama jne.

Tütar aga lihtsalt sõitis ja liigutas koppa ja üldse. Tantsija asi, koordinatsioon nagu kassil.

*

Mul on nüüd mingi 30-40 ruumi puid, kenasti halgudeks tehtud ja puha. Võin endale neist kindluse laduda. Iga kord, kui mõtlen, et peaksin minema kõnnitiirule, lähen hoopis puid liigutama. Halud tegi see masin, mille ots siin pildil paistab 


Sammetseeliku ja punased sukad panin pühaba ümber, et minna Luke mõisa kohvikutepäevale, aga autode kogus mõisa ümber peletas eemale. Tulime koju tagasi tööstuslikus koguses jäätisega ja tegime oma kohviku. Õhtul kütsin veel sauna ka ja avasin teisegi kohviku, sellise täiesti personaalse. Klaasis on värskelt pressitud barbiemahl.


Üldse on nii, et kogu aeg peaks midagi tegema, aga lihtsalt ei tee. Oh, jah, hädavajalikku teen. Tütar lõpetas muusikakooli, kõik sellega seotud oli hädavajalik. Ees on veel üht ja teist. Ja siis, kui tundub, et kooliaasta on läbi ja ma võiksin ... äkki ... oma asju ...

tuleb midagi ikka.

Aga ikkagi on mul elu kui hernes.

12.5.22

 Kuulge, tulge homme "Eesti nõia" esitlusele. Ma ostsin sel puhul isegi kleidi*, mis sest, et olen vaid üks jutt paljude seast. Kleit ei ole punane, aga kõik muu tekstiilne selle vahetus läheduses on. Kaasa võtan kaks kena noormeest - poja ja tema sõbra. Poisid saadan varakult minema, ise jään Tartu peale otsima kohta elus ja ... ee ... Tartus.

* kui ilm täiega käru keerab, jätan kleidi koju


9.5.22

 Pühapäeva hommik algas kuuldemänguga "Teeme emale pannkooke". Lebasin pimedas toas, ametlikult magamas, ja kuulasin köögist kostvaid hääli. Käivitusid erinevad kodumasinad, vaieldi selle üle, kelle ülesanne on vahukommidele ketšupi lisamine. Kempsu minna ma ei saanud, kassi välja lasta ka mitte. Kass nurises hääle kähedaks.

Lõpuks toodi mulle "pannkook":


Ma ütlen, mul on helu nagu ernel.

1.5.22

1. mai

 Panin ahju kütte.

Hommikul aga tegime ilusa tee, mina rehaga ja traktor. Traktori roolis ei olnud mina. Otsustasin, et selle aasta jooksul võtan end siiski kokku ja õpin seda masinat kasutama.

Ega inimene ikka masina vastu saa

Pärast käisime linnas söömas, ühtlasi kasutasin juhust ja hüppasin läbi raamatupoest, et kontrollida, kas mu jutt ikka on "Eesti nõias" sees. Oli, vähemalt selles eksemplaris, mida ma näppisin.

No ja nüüd oleme jälle kolmekesi, lapsed mängivad lauamänge, mina kütan sauna ja ahju. 

Lõpetuseks pilt tiigist. See on vesilikke täis.