Mida nad pimeduses teevad

Mul on homme sünnipäev.

Kuidagi on nii kujunenud, et meie peres ei ole hommikust üleslaulmist, vaid on südaöine "patsutamine ja andide toomine". Eelmisel aastal, kui mu sünnipäev sattus samuti tööpäevale, korraldasid lapsed mulle sellise üllatuse, et ... 

Kui ma ütlen "lapsed", siis pean täpsustama/ meelde tuletama, et mul on lisaks bioloogilistele lastele ka hõlptulu-tütar, kes nüüdseks on juba täiskasvanud, aga endiselt ja üha progresseeruvalt imeline ja tore ja kallis. Eelmisel aastal juhtus siis nii, et südaöösel tulid mu tuppa kõik kolm last. Selgus, et M oli bussiga alevisse sõitnud ja jala meile tulnud, mu poeg ja tütar aga peitsid ta tütre tuppa ära. Isegi kempsus õnnestus M-l nii käia, et ma midagi ei aimanud.

No tänavu eeldasin ma, et nad mullust trikki küll kordama ei hakka. Ja kui tütar tuli õhtul kella kaheksa paiku seletama, et ta mõtles välja, mida tahab mulle sünnipäevahommikusöögiks teha, aga paar komponenti on puudu ja äkki ma ikka viitsiksin ta korraks poodi viia, siis ma muidugi viitsisin. Jäin ise autosse ja lugesin Elisa äpist "Kummalisi Sõnumeid", kui auto tagumine uks lahti läks ja M sisse istus.

Jälle oli neil õnnestunud mind haneks tõmmata. 

Mida me pimeduses teeme 6

 Tanklasse tormab sakris naine*, käed värisemas. „Kas teil talvist klaasipesuvedelikku on?“

„Jah, kõik siin ongi talvine.“

„Etanooliga või metanooliga?“

„Oh, kui me teaks ... oot, ma uurin ... etanooliga.“

„Võtan!“ teatab naine ja hakkab maksma ning purskab siis naerma.

Ta kõkutab ikka veel, kui naaseb selle talve esimesse korralikku tuisuilma.

* mina!

Kuidas mul pimeduses läks

Kadrapäevad ongi läbi.

Reede õhtust pühapäeva südapäevani elasin samas majas, kus 20 aastat tagasi - roosas majas Pange taga. Aknast avanes selline vaade.

Kui toona oli maja räämas ja korterid külmad ning lagunenud, siis nüüd on tehtud korralik remont. Mõned asjad on aga samaks jäetud, näiteks trepp.

Reedel käisin siis muidugi Hendrixi sünnipäeva tähistamas. Pärast kontserti oli Tartu selline:

Laupäeval lihtsalt olin. Kuulasin maja hääli, mõtlesin, kirjutasin. Veidi veider ja harjumatu oli täitsa üksi olla - ei ühtki kassi, koera ega last. Kütma ka ei pidanud. Paar korda helistas tütar, vabandades küll ette ja taha. No ma ei osanud kodunt lahkudes arvestada sellega, et vahepeal tuleb lumi maha. "Ma lähen kelgutama. Kus mu õuepüksid on? Aa. Aga kindad?"

Laupäeva õhtul tuli aga Zavoodi minna, sest hiljem enam ei saavat. Öösel jätkus pidu Supilinnas. Kell oli vist kolm, kui koju ... st Küütrisse jõudsin.

Kui pühapäeval mõni minut enne 12 majast välja astusin, marssisid Küütri tänavalt läbi laigulistes mundrites mehed. Neid jälitasid torupille puhuvad mehed. Huvitavad kombed ikka linnarahval.

Eks ma juba teadsin, mis mind auto juurde jõudes ootab - reedel kodunt lahkudes sain aru küll, et oleksin pidanud lumeharja autosse viskama, aga või ma siis seda tegin. Nüüd pidin praktiliselt paljakäsi auto lumest välja kaevama. Hakkama sain.

Mida me hakkame pimeduses tegema

 Mul on tulemas nostalgia- ja kirjutamisnädalavahetus Tartus. Nostalgia umbkaudne asukoht on aastad 1998-2002, täpsem fookus aastal 2001.

Mõtsin, et kuidas valmistuda. Osta kiirnuudleid, kanapihve ja Sügise poe peedisalatit? Joomiseks Monastõrskaja Izbad? Kõik muu elaksin vist üle, aga kanapihvid ... ja kiire guugeldus näitas, et aastal 2001 bänniti Izba ära. Samas teavad noorema generatsiooni esindajad rääkida, et umbes 15 aastat tagasi oli see täitsa müügis. Mine võta siis kinni ...

Ja Sügise poega on ikka täitsa kehvad lood.

*

Muusika otsin ka välja. Claire's Birthday, 22-Pistepirkko, Pizzicato 5 jne.

*

No ja siis see ka, et mul olid juba kõik plaanid tehtud, kui selgus, et Püssikas on reedel Jimi sünnipäev. Sinna ma ei saa minemata jätta. Ma ei tea, kuidas see paigutub mu kirjutamisplaanidesse. Ah, pole vajagi paigutada, surume jõuga nostalgiakasti.

*

Aga kõige raskem on mul muidugi endaga hakkama saada. Kuidas jääda truuks otsusele, et mind pole terve nädalavahetus olemas? On ainult mullid veepinnal, ai kommeri kerkom ...

Kuidas ma uusi sõpru ei leia

Facebookis juhtub (kõigil, eks ole) vahel nii, et mu avalikku postitust laigib mõni võõramaa mees. Tavaliselt on tegu arsti, sõjaväelase või naftaärimehega. Neilt kahelt fotolt, mis nende meeste üsna hiljuti loodud kontodelt leida võib, vaatab vastu usaldusväärse pilguga, sümpaatne, heas vormis meesterahvas. Mõni neist on juba hallipäine, mõnel on habemes ja/või juustes võluvad hõbedased triibud. Perekonnaseisuks  on neil märgutud "lesk" või "lahutatud". Tavaliselt kirjutavad nad ühe kommentaari ka, kus kiidavad mu imelist seina* ja paluvad mul endale sõbrakutse saata - ja nad teevad seda eesti keeles, mis sest, et lonkab süntaks veidi.

Olen need kommentaarid alles jätnud. Noh, nagu märk sellest, et keegi ikka püüab.

Täna aga laikis mu postitust sellest, et ema hooldekodu vajab abikäsi, Junior Badibanga. Oh, need Jumala teed on ootamatuid käänakuid täis! Küll tahaks teada, kuidas Atlantas elav hõbelokne europiid endale sellise nime sai ... Igatahes kiitis ta jälle mu vapustavat profiili, viimaseks lauseks aga kirjutas "Saada mulle väga sõbralik sõbrakutse."

Ja seepeale juhtus, et esimest korda vastasin sellele masinavärgile.

"Aga vat ei saada."

* ja mul pole isegi puhast vuuki ega ilusat stepslit, erinevalt Tafkavist

Vahepeal täitsa rambivalgel

 Jagan siis siin ka: ema, vaata, ma olen ajalehes!

Mida me pimeduses teeme 5

 Hetkel näiteks kuulan ma hääli.

Õhtu otsa on siia, mu pesasse vanajumala selja taga, kostnud autohääled. Käisin isegi kuulamas, ega keegi vana maja juures kummi vilista.

Ei. Need hääled peavad tulema palju kaugemalt. Kulbilohust? Ei viitsi guugeldada ka, kas seal toimub midagi.

Kevadel, kui meil siin üks koosviibimine oli, siis inimene linnast imestas, et kuidas me kõike kuuleme. Noh, nt seda, et mingi loom köhib veidi imelikult või jänes justkui lonkaks, kui heki tagant mööda läheb.

Ma ei tea, mis meel siin siis pärsitud on, et kuulmine nõnda hullu paneb.

Mida me pimeduses teeme 4

 Hing, hoia, uputus tuleb!

Kell on homme ja õues on padukas. Peaaegu pool novembrit on läbi. Ma olen küll kirjutanud, aga üldse mitte nii palju kui plaanisin. Samas, ajas on veel ruumi manööverdamiseks, et saaksin oma sõnad täis ...

Seda novembriväljakutset, mille ma ise endale seadsin, pole üldse lihtne kirjutada. Paar ööd tagasi nägin jälle venda unes. Või, noh, nägin unes seepiatoonides kaustikut, mille sees mu vend pidi olema. Üritasin temaga ühendust saada, toksisin kaustikul numbreid. Viimaks võttis vend toru.

„Mh. Kuulen.“

„Mart?“

„Mart. Kes sa oled ja mis vaja on?“

„Sinu õde olen. Kuule, sul on vaja füüsika eksam ära teha, tahad, ma aitan sul valmistuda?“

„Mida?! Minge kõik persse!“

Ja ühendus katkes.

Mida me pimeduses teeme 3

Laps 1: "Ma olen siin mõelnud ühe küsimuse üle. Mis mõte on suusamütsi tutil?"

Lapsevanem: "Suurepärane küsimus! Sa võiksid sellest kirjutada filosoofilise essee."

Laps 2: "Ah, minu arust on kõik on lihtne. Kui on mõni vana asi, mis "nii on alati olnud", aga millel arusaadavat otstarvet ei tundu olevat, siis algselt on tegu olnud vaimude peletamise vahendiga."

Lihtne!

 

Mida me pimeduses teeme 2

 Panen ka blgosisse ühe katkendi novembriväljakutsest, mida FBs teen.

NELJAS. VALA MULLE KA

Volli oli Suure Isamaasõja veteran. Tal olid isegi mingid ordenid, sellised kassikullased, rohukapi järele lõhnavad. Millalgi pakuti Vollile, et kuna ta on SIV, saab ta telefoni. Väljaspool järjekorda. Saate aru, talle pakuti, et riik, st Nõukogude Liit siis, ehitab tema majani (kolm kilomeetrit alevist) telefoniliini.

„Milleks mulle telefon?“

„Et saaksite inimestega suhelda, Voldemar Hansovitš.“

Voldemar Hansovitš taandus käratult. Riik ei hakanud ka peale käima.

See aga, kuidas Volli sõjaveteraniks sai, oli lihtsalt tore lugu. Kui sõda Eestimaale jõudis, oli Volli juba peaaegu kolmkümmend aastat vana, ainult mõni kuu jäi puudu. Helgi, tema esimene tütar, sündis 100 aastat pärast Koidulat, Saksa okupatsiooni ajal. Millalgi õnnestus Punaarmeel Vollile käpp ja näpp ikkagi peale panna. Mobilisatsioon, bljäd.

Päris sõtta aga Volli Hansovitš ei jõudnud, sest kuskil Ida-Virumaal, mingis väljaõppelaagris virutas keegi sünnipärane punaväelane Voldemar Hansovitšile raudkangiga pähe, ise karjudes „Fašist, bljäd!“ Volli veetis palju aega haiglas ja lasti siis päriselt ära koju. Kompvekid, mida ta koju naastes tütrele tõi, on seniajani mälestustes tallel.

Kui nüüd püüda põhjuste ja tagajäregede ahelat taastada, siis võiks öelda, et telefonijärjekord jõudis Oru tallu alles 1990. aastate keskpaigas seepärast, et varasem püüe kogu maa telefoniseerimiseks oli antud katastriüksuse puhul ebaõnnestunud, kuna Voldemar Hansovitš ei tahtnud olla kogu aeg kättesaadav, seda enam, et ta oli millalgi juba saanud kangiga vastu pead selle eest, et ei tahtnud juua ainult sellepärast, et kõik ümberringi jõid.

Kass, kõrvits ja fraktaal (ei hakka pildiblogiks, ei hakka!)