Facebookis juhtub (kõigil, eks ole) vahel nii, et mu avalikku postitust laigib mõni võõramaa mees. Tavaliselt on tegu arsti, sõjaväelase või naftaärimehega. Neilt kahelt fotolt, mis nende meeste üsna hiljuti loodud kontodelt leida võib, vaatab vastu usaldusväärse pilguga, sümpaatne, heas vormis meesterahvas. Mõni neist on juba hallipäine, mõnel on habemes ja/või juustes võluvad hõbedased triibud. Perekonnaseisuks on neil märgutud "lesk" või "lahutatud". Tavaliselt kirjutavad nad ühe kommentaari ka, kus kiidavad mu imelist seina* ja paluvad mul endale sõbrakutse saata - ja nad teevad seda eesti keeles, mis sest, et lonkab süntaks veidi.
Olen need kommentaarid alles jätnud. Noh, nagu märk sellest, et keegi ikka püüab.
Täna aga laikis mu postitust sellest, et ema hooldekodu vajab abikäsi, Junior Badibanga. Oh, need Jumala teed on ootamatuid käänakuid täis! Küll tahaks teada, kuidas Atlantas elav hõbelokne europiid endale sellise nime sai ... Igatahes kiitis ta jälle mu vapustavat profiili, viimaseks lauseks aga kirjutas "Saada mulle väga sõbralik sõbrakutse."
Ja seepeale juhtus, et esimest korda vastasin sellele masinavärgile.
"Aga vat ei saada."
* ja mul pole isegi puhast vuuki ega ilusat stepslit, erinevalt Tafkavist
Aga sa oled samas ise mitu korda ägedam! :-)
VastaKustutaNo mis sa nüüd, ise oled! :) /ja jälle meenub lugu Lutsust ja tema sõbrast, kes öö läbi teineteise kodude vahet kõndisid, sest "ega ma siga ole, kes sõpra koju ei saada"/
Kustuta