Mida me vabariigi aastapäeva õhtul teeme

 Lumevallidest kitsendatud tee tõttu on mul kombeks bussilt tulevaid lapsi oodata hoopis Konsumi parklas. Istun seal, loen midagi ja püüan bussi möödumist mitte maha magada. Eile läks see õnneks, keerasin aga parkast välja, sõitsin bussipeatusse ja parkisin bussi taha. Bussist väljus üks inimene, kes polnud sugugi mu boonuslaps. Siinkohal on võimalus meenutada segaduses Travolta meemi "Pulp Fictionsist", teate ju küll, mida mõtlen.

Mõned tulutud sõnumid ja vastamata kõne ei andnud vastust küsimusele, kas oli juhtunud see, mida arvasin. Ma ei tahtnud hakata lihtsalt niisama Elva poole sõitma, sest kui pärast selgub, et laps polegi magama jäänud ja on ikka veel Tartus, siis olen ju lihtsalt tühja kimanud.

Lõpuks taastus side ja sõitsingi Elvasse. 

"Sa mõtle, kui hea, et ma ei tulnud Valga või Riia bussiga," võttis laps asja kokku.

Suur aeg nõuab suuri inimesi

 

Noormees (edaspidi N) mõtiskleb: „Ma ei saa ju sõjaväkke minna. Ma ei suuda aktsepteerida käsklusi inimestelt, kes pole autoriteeti individuaalselt, see tähendab just minu ees tõestanud. Kohe oleks jama majas ja mind saadetaks minema.“

Täiskasvanu (edaspidi T): „Ei saadetaks. Karistama hakataks.“

N: „Nojah. Saadetaks näiteks peldikut küürima. Mina aga lihtsalt istuksin seal ja ...“

T: „Ei mingit distspliini! Istuksid puu otsas ja sülitaksid inimestele pähe.“

N: „Nii see on. Pärdik.

N: „Minust oleks ilmselt rohkem kasu, kui läheksin hooldekodusse mähkmeid vahetama.“

Ohorror

 Sul on nüüd auto, mu laps.

Eks sa ise tead paremini, mis ja kuidas,

aga lihtsalt mõtsin, et teen sulle ühe nimekirja

asjust, mis autos võiksid olemas olla.

Ei-ei, ma ei hakka sulle liikluseeskirja dubleerima.

Toorest elukogemust hakkab präegast tulema:

Telefoni laadimise juhe. Pakk pabertaskurätte juhile kättesaadvas kohas,

kempsupaberirull kuskil lihtkodanikele.

Nätsu. Pudel vett. Üks mähe või hügieeniside – eks sa ise tea.

Kondoomid kuskil – aga vaata, et need ei aeguks.

Valuvaigistid. Küünekäärid.

Patsikummid ja kamm.

Lugemisprillid.

Kummikindad.

Terav nuga. Rull hõbedast teipi

Prügikotid. Labidas.

Ja lusikas! Ära sa lusikat unusta! Kunagi ei tea, mil midagi sööma peab.

Maru laisk olen ja tõstan FB postituse muutmata kujul siia

 Peaaegu kaks nädalat tagasi hüppas mu autole, tuntud ka kui Punane Mäger, ette kits.

Oli reede, kell oli umbes 17.40, just pimedaks läinud. Sõitsime tütrega Võrumaale, olime just möödunud Unipiha mõisapargist, 50 km/h piirang hakkas lõppema või oli lõppenud.

Mäletan, et nägin kitse, kes sööstis paremalt poolt teele. Pidurdasin, aga kokkupõrge toimus. Mingeid juppe lendas, arvasin, et need oli kitse jupid. Sõitsin mõne hetke edasi.

Taastasin hiljem, kuidas mu mõtlemine toimis.

1.     Mats käis. Me oleme terved, auto sõidab.

2.     See oli kits. Ta võib olla surnud või surmavalt vigastatud.

3.     Ma ei taha, et mu laps seda näeks. Ta on niigi liiga palju pidanud üle elama.

4.     Ma peaksin kinni pidama.

5.     Siin on ohtlik koht – kurvid ja künkad.

6.     Sõidan edasi.

7.     Kurat! Auto võis ju ikkagi katki minna! Ja kits võis teele jääda, kuigi Vanaema neid udupäid teab ...

8.     Siin on hea sirge koht, teen peatuse.

9.     Ohsa! Iluvõre on täitsa katki!

10.  Helistan abikaasale, helistan keskkonnaametisse.

11.  Kambja poe juures teen taas peatuse ja tuvastan, et kurat, terve parem nurk on sodi. Saadan abikaasale foto ja kinnitan, et miski ei tilgu. Mees on kindel, et võin edasi sõita.

 

Ja ma sõitsingi edasi. Kuna oli reede, sain autot ette näitama minna alles järgmisel nädalal. Täna oli päev, mil sain Punase Mägra viimaks remonti viia. Ja homme on päev, mil saan ta tervena tagasi.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Tahtsin rääida sellest, et ma ei kannata, kui räägitakse saatusest, ettemääratusest ja mistulemapeast.

Asjad lihtsalt juhtuvad

See, et kits teel oli, oli juhus. Et ta aknasse ei lennanud, oli juhus. Et mul eelneva pea 12-aastase juhistaaži juures ühtki õnnetust polnud juhtunud, oli juhus. Et auto eluohtlikult viga ei saanud, oli juhus.

Aga kõik see, mis edasi juhtus, ei olnud juhus. Mul olid inimesed, kes mind hoidsid. Mul oli ääretult sõbralik autoteenindus. Mul oli Kasko! Ja see oli mul seepärast, et mul on inimene, kes mind hoiab.

Ja täna, kui olin auto remonti viinud, selgus, et mul on inimesed, kes tulevad mulle appi sõidutama lapsi, kes muidu ei saaks trenni või sealt koju.

Kokkuvõte: head asjad juhtuvad seepärast, et on olemas inimesed, kes neid teevad.

 

Minu esimene piltnali

 

Ljuule

 eleegia homme värv

 

ei suuda täna heksameetreid mõõta

distihhoneid ei taha ehitada

peas kõmiseb üks teine rütm

ja südames on metafoorne kahin

ehk homme

ma kaevikuist, mis ehitasin

pabertaskurätinutsakutest

end välja murran

ja ajan püsti

nina

punase

*

sonett tekstuur täna

 

Nahk sul silesiidine kui tursamaks,

mis pelgalt kahvli pilgust mureneb mul

täna taldrikul, kus keedumune kaks

ja kaaviarpeenikeseks hakit sibul.

 

Mu kirg on säravkuum kui röstritraat, mis –

oh! – kasskõhupehmet saia krõbestab;

ja teravam kui punnvinn, löögivalmis,

mis Pino Grigio’ski end kehtestab.

 

Me kumbki pidusöök nii ainulaadne,

et asjatundjaiks pidama end peame.

Kuid õhtusöök, mis valminud, seekordne,

on pelgalt mulle vaid, me seda teame.

 

Et eemal sa, ma lustin kaladega

ja kodujuustuliste aladega.

*

vahepala

 

homme on vaja lastel õnnelikuks saada

ja endalgi saavutada

keskeajärgne kasvav õnnetunne

puhastada ookeanid

vihmametsad tagasi kasvatada

teslad saada samasse hinda fiestadega

ja üldse see maailm lõpuks ära päästa

ning inimene tähtede juurde lennutada

aga täna on mul üks tähtis küsimus lahendada:

mida ma süüa teen?

*

sonett, lõhn, eile

Sügises ses kevad kummitamas käib.

Soe kesk kõduaega olnud varemgi,

kuid kui eile heki taga käisin, näis,

et lihtsoojusest on asi hullemgi.

 

See lõhn! Ei ole kaduviku hõng see,

vaid sulaselge punguv tärkamine.

Oh, näe, siin paaris ongi üks lill ja seen!       .

Ja riimiks muidugi saab „ärkamine“.

 

Oh, under võtaks! Oblikate vahel

see paiseleht, nii süüdimatult värske.

Ja mingi värk neil jagada on kahel …

Või hoopis seen on see, kes kahest karske?

 

Ilm hukas on. Poen parem ruttu sängi

ja edaspidi toas vaid mängin ängi.

*

ballaad, täna, temperatuur

 

Eks ammust ajast juba seatud nii,

et iga põlvkond veidi isemoodi lollakas.

Nii elu edasi see tasapisi viib,

kuid kõrvalt vaadates on ikka nallakas.

Täna teemaks võtan riidevärgi.

Kui teismeline paarkend aastat tagasi

küll pani selga särgi,

kuid see ei katnud nabagi,

siis tänapäeva noorust kahtlemata võib

nimetada paljaspahkluiseks,

kes tormist, lumevallist lõdvalt läbi käib

vaansidega, mis suves kõndimiseks.

Külm küll põhimõtteliselt karastab,

kuid ületarbimisel kahjud siiski

ja noor see endalt lihtsalt varastab

ning vanaduses laguneb tal miski.

Kel neerud, kellel pahkluud.

Ja minu põlvkond, eks me tea,

kes pidevalt nüüd pruugib suud …

see katmata ju jättis pea.

Hoitud olemisest

 Enesehaletsuses püherdamine selitab vahel asju, mis võiksid olla ilmselged, aga argihägus on silmist kadunud.

Näiteks meenub, et äkkpidurdades mõtlesid muu hulgas ka sõbrale, kes sulle sangpommi laenas ja seda autosse paigutades oli murelik.

Näiteks saad aru, et sul on inimesed, kellele helistada. Et sul on inimesed, kes sind kuulavad. Isegi siis, kui sa midagi rääkida ei taha. Et sul on inimesed, kelle esimene küsimus on "Olete te ise terved?". Et sul on inimesed.

Aitäh.

Ei ole tore

 Reede õhtul ajasin metskitse alla.

Kiirus oli väike, pidurdasin, aga midagi polnud parata. Auto parem nurk ja iluvõre on katki, homme hommikul, kui esindus lahti tehakse, sõidan hõbedase teibi lehvides linna.

Tütar oli ka autos. Selgus, et ta säilitab kriisihetkel selge pea ja külma vere. Helistasime, kuhu vaja, tegime kindlaks, et tuled põlevad ja miskit ei tilgu. Nutt tuli tal alles hiljem.

Väga nõme on olla, endiselt.

*

Ja mingis meeltesegadushoos olin oma pika musta villase kleidi kuivatisse pannud. Mul on nüüd väike must kleit.

Pühapäev. Üks laps magab veel, teine on kodust ära. Püherdan küll enesehaletsuses, aga vähemalt jalad on ilusad.

Singel-vingel ninaprill

Mul on uusi prille vaja. Kaugele näen endiselt väga hästi, aga nüüd on seis selline, et ka läpakaekraani taga kannan prille.

Aga. Mulle ei meeldi raame valida! Viimane kord prillipoes püüdsin müüjalt mingit arvamust välja pressida, noh, et kas sobivad, aga tema vastas väriseval häälel, et nad ei tohi kliente kuidagi mõjutada. Ei taibanud ma kohe öelda, et esimest korda kuulen sellisest müügistrateegiast. Mingid raamid ma viimaks siiski välja valisin ... Ja tükk aega hiljem küsis ühes teises prillipoes töötav tuttav, kui hakkasin lugemiseks valmistuma: "A kus su pärisprillid on?" 

Alloleva pildi tegin lugemise vahele. Loen päris palju telefonist, seal on mul Elisa Raamat. Mida suuremaks tähed teha, seda tihedamini peab "lehte" keerama ... seega eelistan ikkagi prillidega olla. Aga! Nüüd on uus häda! Tahaks end vahel külili ka keerata - aga ei saa, prilliraamid segavad.

Millalgi, kui ma asjalikuks hakkan, leiutan külili lugemise prillid.

Lapiti tehtud portreed on sama efektiga kui udupildid

Pärast lugemist on mul aga kass peal:

Erootika kirjutamise võimalikkusest kodumajandusliku korra tingimustes

 Ulmeajakiri Reaktor ootab kaastöid erinumbrisse Erektor.

Mõtlesin, et proovin. Mis see siis ära ei ole - seksitud on, kirjutatud on kauemgi veel. Võiks nagu matsu jagada, osata sublimeerida, kalibreerida ja amüseerida?

Olen jutuga juba päris kaugele jõudnud. Faabula, karakterid, intriig, särgid-värgid - kõik on olemas! Ulme muidugi ka, ilma ma ei oskagi ju. Ainus, mis puudu, on porr.

Nüüd vist enam vägisi ... pisuhännatada ka ei ole mõtet.

Et siis, jah. Lugu saab varsti valmis. Erektorisse ei saada.