Ljuule

 eleegia homme värv

 

ei suuda täna heksameetreid mõõta

distihhoneid ei taha ehitada

peas kõmiseb üks teine rütm

ja südames on metafoorne kahin

ehk homme

ma kaevikuist, mis ehitasin

pabertaskurätinutsakutest

end välja murran

ja ajan püsti

nina

punase

*

sonett tekstuur täna

 

Nahk sul silesiidine kui tursamaks,

mis pelgalt kahvli pilgust mureneb mul

täna taldrikul, kus keedumune kaks

ja kaaviarpeenikeseks hakit sibul.

 

Mu kirg on säravkuum kui röstritraat, mis –

oh! – kasskõhupehmet saia krõbestab;

ja teravam kui punnvinn, löögivalmis,

mis Pino Grigio’ski end kehtestab.

 

Me kumbki pidusöök nii ainulaadne,

et asjatundjaiks pidama end peame.

Kuid õhtusöök, mis valminud, seekordne,

on pelgalt mulle vaid, me seda teame.

 

Et eemal sa, ma lustin kaladega

ja kodujuustuliste aladega.

*

vahepala

 

homme on vaja lastel õnnelikuks saada

ja endalgi saavutada

keskeajärgne kasvav õnnetunne

puhastada ookeanid

vihmametsad tagasi kasvatada

teslad saada samasse hinda fiestadega

ja üldse see maailm lõpuks ära päästa

ning inimene tähtede juurde lennutada

aga täna on mul üks tähtis küsimus lahendada:

mida ma süüa teen?

*

sonett, lõhn, eile

Sügises ses kevad kummitamas käib.

Soe kesk kõduaega olnud varemgi,

kuid kui eile heki taga käisin, näis,

et lihtsoojusest on asi hullemgi.

 

See lõhn! Ei ole kaduviku hõng see,

vaid sulaselge punguv tärkamine.

Oh, näe, siin paaris ongi üks lill ja seen!       .

Ja riimiks muidugi saab „ärkamine“.

 

Oh, under võtaks! Oblikate vahel

see paiseleht, nii süüdimatult värske.

Ja mingi värk neil jagada on kahel …

Või hoopis seen on see, kes kahest karske?

 

Ilm hukas on. Poen parem ruttu sängi

ja edaspidi toas vaid mängin ängi.

*

ballaad, täna, temperatuur

 

Eks ammust ajast juba seatud nii,

et iga põlvkond veidi isemoodi lollakas.

Nii elu edasi see tasapisi viib,

kuid kõrvalt vaadates on ikka nallakas.

Täna teemaks võtan riidevärgi.

Kui teismeline paarkend aastat tagasi

küll pani selga särgi,

kuid see ei katnud nabagi,

siis tänapäeva noorust kahtlemata võib

nimetada paljaspahkluiseks,

kes tormist, lumevallist lõdvalt läbi käib

vaansidega, mis suves kõndimiseks.

Külm küll põhimõtteliselt karastab,

kuid ületarbimisel kahjud siiski

ja noor see endalt lihtsalt varastab

ning vanaduses laguneb tal miski.

Kel neerud, kellel pahkluud.

Ja minu põlvkond, eks me tea,

kes pidevalt nüüd pruugib suud …

see katmata ju jättis pea.