30. oktoober

 

Vanaisa 100

 Tõstan FBsse tehtud postituse siia ka.

Täna on 28. oktoober 2021

Sada aastat tagasi sündis mu vanaisa Ilmar Pettai. Tema ema oli Alma Alvine Pettai, sündinud Peterson, isa aga Hugo Pettai. Alma oli sündinud Valgutas, Tepsi talus, Hugo aga Helme kihelkonnas. Hugo oli Almast 13 aastat vanem. 1980. aastal salvestatud meenutusel kasutas Alma väljendit „vanapoiss Pettai“, kui meenutas enda abiellumist.

Hiljuti sain enda suureks üllatuseks teada, et vanaisa on osalenud Valga teatri Säde tegemistes ning mänginud lavatuses „Nimed marmortahvlil“. Millalgi aga võtsid ta sakslased. Sellest sain esimest korda aimu, kui uurisin, mis tätoveering tal käsivarrel on.

Seda, et ta Tšehhi põrgus ellu jäi, sain ma teada palju hiljem. Nagu seda, et ta oli ka nõukogude vangilaagrist läbi käinud.

Seda, et ta Neuhammeris oli ja ta Läände pagenud vanemad ning vend teda ajalehekuulutuste kaudu taga otsisid, sain teada alles eelmisel aastal tänu Digarile.

Seda, mida ta sõja ajal läbi elas, ei tea vist enam keegi.

Minu jaoks oli ta vanaisa. Auto-vanaisa, kui täpsem olla. Kuni emaisa elas, oli mul autovanaisa ja õunavanaisa, hiljem polnud enam vaja vahet teha.

Auto oli tal UAZ, kastiga. UAZi kabiinis oli suur ja soe mootorikate, millel istuda. Ma istusin.

Vanaisaga oli selline lugu, et ta tahtis olla range. Rangusega aga oli selline lugu, et see anti talle millalgi (ilmselt ta esimese lapse, st minu isa sündimise ajal) teatud kogus kätte, ja tema siis kukkus seda kulutama. No ja kui nii lahke käega kulutada, siis millalgi on ju näpud põhjas.

Ma sattusin kuskile keskpaika. Tema noorima lapselapse mälestuste Ilmar on ilmselt hoopis leebem kui minu isa oma.

Oma pere heaks oli Ilmar valmis nahast välja pugema. Ja nahk oli tal šikk, tätoveeritud käsivart kattis ikka triiksärk, seda aga nöörisid lips ja viigipüksid. Iga päev, kui oli tööpäev!

Vanaisal oli Tutvusi. Ta sai mulle defitsiitseid südamerohtusid, kui olin südamelihasepõletikus. Tema kodus oli alati kaneeli ja nelki. Ja ta kuulas igal õhtul Ameerika Häält.

Lapsena ei tajunud ma seda. Seda õudust. Mastaapi. Kuidas iganes seda nimetada. Seda, et sa oled vaevu paarkümmend aastat ilmas elanud, siis viiakse sind sõtta, kus sa pead tegema mingeid jõledusi, jääd vaevu ellu, saad selle eest vangilaagrisse saadetud, kus pead tegema jõledusi ja jääd vaevu ellu, ja vahepeal on su vanemad ja ainus vend läinud Läände ja järgmine kord, mil sa neid näed, on peaaegu nelikümmend aastat hiljem. Aa, õigus jah, isa sa tegelikult enam ei näe, tema on vahepeal USAs ära surnud.

Kõige rohkem on mul kahju sellest, et vanaisa ei rääkinud. Ta oli küll jutukas ja aktiivne, aga sellest, mida ma praegu teada tahaksin, ei rääkinud ta minu teada kellelegi.

Üksinda kodus ...

 ... või nii üksi, kui koer ja kaks kassi seda võimaldavad.

Viisin lapsed Tallinna rongile ja ei teinud kõike seda, mida ma olin plaaninud, st ei hakanud mõnusas vaikuses kirjutama ja ei kutsunud ka ühtki sõpra külla. Oh ei. Tõmbasin hoopis ruloo alla ja keerasin magama.

Millalgi sain aru, et pean vist ikka ahju kütma. Kütsin siis, poeg oli puud valmis toonud.

Nüüd on soe ja kohutavalt vaikne.

Isegi koer haigutab hääletult ja ei viitsi iga kord jooksma hakata, kui kassi näeb. Jõid hoopis kahekesi samast kausist ja vaatasid teineteist unise näoga.

Öösel kolivad nad mõlemad minu voodisse - koer on põlveõndlas teki all ja kass on mu pea kõrval teisel padjal.

Teine kass ei talu neid kumbagi ja peab üksi poja toas hakkama saama. Kui ta öö läbi toas püsib, ei saa ta kempsuaknale tuua järjekordset dekapiteeritud lihakeha. Mis tuletab meelde, et peaksin eelmise ära koristama.

Niimoodi siis. Piduu!

Näe, ei saagi enam pidama ...

 ... tuleb vist kolmaski postitus selle ööpäeva jooksul ära. Pean oma lugejat ikka hoidma :)

Ma ei tea, kust mul täna see mõte tuli, et mina pean õhtul Cosmopolitani saama. Kahtlustan, et kuidagi on asi seotud "Seksi ja linnaga". Noh, et kuna mul kumbagi pole, siis saaks vähemalt juuagi.

Õiged klaasid on mul olemas, lapsed emadepäevaks kinkisid, sest ma küsisin. Jõhvikaid, millest mahla teha, on ka. Läksin siis veidi enne poe sulgemist (et oleks ikka pinget ka veidike ses reede õhtus) muu kraami järele.

Laimi oli. Õiget viina oli. Cointreau'd ega ka midagi, mille nimi oleks "Apelsiniliköör", ei olnud. Mitmete valede likööride taha oli end aga peitnud Lõunamaine. Ma pole seda kunagi joonud ega ostnud ammugi mitte, aga alateadvus või siis Cosmoingel pomises, et tsitrus, tsitrus ... Küsisin guuglilt järele, olevatki tsitrus. Ega's midagi, tuli siis Cosmopolitan küla(poe) moodi, Lõunamaisega.

Ja jää jätsin sisse, sest mulle meeldib nii. Ja isegi kui ei meeldiks, ei leidnud ma šeikerit üles.

Aga kuidas SINA hakkama saad?

 Leidsin heegelnõela üles! Olin selle millalgi, siis, kui emal oli mõte, et teeks käsitööd, saatnud hooldekodusse. Ema paraku ei heegeldanud midagi. Ütles, et tema niisama heegeldada ei taha, heegeldusel peab ikka mingi mõte ka olema, mis peenmotoorika, see pole mingi mõte. Mhmh. Ega ta kunagi niisama kõndimas ka ei käinud. Mis mõttes ma kõnnin küla vahel, imelik ju!? 
Ja siis tuli käsitöökotike sama targalt hooldekodust tagasi ning jäi kuskile hunnikusse, ootama leidmist.

Nüüd on mul kohe peotäis heegelnõelu, sest jõudsin juba uued osta.

Hunnikud. Asju. Puhta pesu hunnikud, kantud pesu hunnikud. Asjad, mida võib veel vaja minna. Asjad, mis pole pandud oma kohale. Asjad, mil polegi oma kohta. Raamatud, mille lugemiseni ma ei jõua, raamatud, mida enam ei loeta, kuigi võiks.

Hooldekodust ära saadetud makulatuur (tellin emale Postimeest), tagasi saadetud toidukarbid ja termosed. Väiksesse esikusse kogunevad taarakotid, mis ise end taaraautomaati ei vii. Liiga kiiresti täis saavad pakendikotid, mis ise end jäätmejaama ei vii. Papihunnikud, mida ei taha ahju ajada, aga mis end ise jäätmejaama ei vii. 

Solgipang ... oot, see vahel läheb ise heki taha kuuse alla. Ja ahjupuud tulevad ise tuppa. Ja nõudepesumasin teeb end ise tühjaks.

*

Veidi üle kahe aasta tagasi küsis postituse pealkirjaks oleva küsimuse inimene, kellest ma seda oodanud poleks. Vähe puudus, et ma oleks nutma hakanud.

Ma ei mäleta, mida vastasin. Ilmselt, et päev korraga. Päev korraga on isegi hästi, millalgi ju oli tund korraga, enne seda hingetõmbe kaupa. Pingsalt jälgides neid kallist nelja, keda kartsin samuti katki minevat. Kus keegi on, kuidas ta end tunneb? Jälgides isegi siis, kui justkui ei jälginud.

Ja oleks sest siis kasu olnud. Ikka läksid mõned katki, ikka tõmbusid eemale. Ja viies kallis, mu ema, sai insuldi.

Aga ma saan hakkama.

Tormikõrvane

 

siibrikolinal

öine sanitar tuleb

jah, häbi on, tuul

Lõgistab ikka päris korralikult. Siiber siis. Ilmselt on lagedal veel suurem möll, mina olen siin orus nagu kausis, kõikse vingemad iilid põrutavad nii suure hooga üle, et oru põhja jõuab vaid puuksatus.

Enne kui tütar magama läks, mõtles ta elutoas uut tantsu välja ja koer oli minuga. Iga kõvema tuulemürina peale oli koeral ehmatus/paanika. Nüüd oleme jälle kassiga kahekesi. Kass puges teki alla ja põriseb seal pretensioonitult, tal on tormist suva.

Tütar teeb aga tantsu sellele loole. 

Refrääni olen ma kuulnud viimasel ajal tütre Tiktokist. Mul polnud õrna aimugi, millega tegu, kuid mulle meeldis see refrään. Täna sattusin siis Youtube'is originaali otsa ... ja selgub, et see oli aasta-paar enne tütre sündi tõeline hitt.

Ma ei tea hittidest enam ammu midagi. 2007 olin ma üldse nii ülepea armunud ja eluga ametis, et mingid edetabelid minuni ei jõudnud. Ei jõudnud tegelikult ennegi, ei ole jõudnud ka pärast seda. Nüüd siis avastasin, et oi, see lugu on hea!

Vaadake/kuulake tiktokkareid ka:

Mida me pimeduses teeme

 Meil on laudanurga taga vann. Vana vann, nõuka-aegne. Kui meil veel lehmad olid, kasutasime seda vanni piimamannergute (ja nende sees siis piima) jahutamiseks. Lehmad kolisid järgmistele karjamaadele (kas pole kaunis religiooni- ja muiduneutraalne eufemism?), vann aga kaevu kõrvalt lauda taha.

Aastate jooksul kogunes sinna üht-teist. Aastate jooksul sai sealt ka üht-teist välja visatud. Mõni visatav krooksus.

Eile aga tõstis mu poeg vanni päris tühjaks, pesi ära ja kandis vihmavett täis.

Ja käis vannis.

Selle üle ma väga palju isegi ei imesta. Kirjutan seda siia vaid selleks, et temaga eputada ja et hüpoteetilised lugejad  imestaksid minu eest. Juba eelmisel talvel käis poeg kõikjal paljajalu, muidugi ka õues, nüüd siis on teras jõudnud järgmisse karastamisetappi.

Aga see pole veel kõik! Vähe sellest, et ta sel ajal, mil ma Punase Mägraga* Mariines käisin, vannitus - ta oli köögi ära koristanud! Saate aru, täitsa omaalgatuslikult, isegi solgipange oli tühjaks viinud.

Ta vist tõesti tahab, et ma rohkem kirjutaksin ... 

***

Eile õhtul helistas Rahvakirjanik. Ma olin talle kunagi lubanud, et teen loo. Lugu ei tahtnud tulla, eriti just hommikuti. Aeg läks ja ma arvasin, et olengi jälle kedagi alt vedanud ja varsti ilmub raamat, kus ei ole minu lugu sees. Selgus, et jõuaksin veel. Lubasin asja kohe ette võtta, seda enam, et mul on ju lugu peaaegu olemas, vaja lihtsalt mõned lõngad katki lõigata, otsad kokku siduda ja jäägid vaiba alla peita. 

Mul on siin selline elukorraldus, et õhtuti elab tütar koos kassi ja koeraga minu kabinetis, st voodil. Igaüks ajab oma asju, aga kõik on kõigist teadlikud. Nunnu, eks ole. Igatahes põgenesin ma siis mingil hetkel elutuppa ("Rahvakirjanik loodab minu peale! Ma ei kuule oma mõtteid!" "Mida täpsemalt?")

Elutoas oli soe. Mul oli mullijook ka kaasas.

Umbes pool tundi sain mullitada ja olemasolevat teksti töödelda, kui uks läks lahti ja koer ning tütar hiilisid sisse, ettekäändeks loodusõpetuse kodutöö. Koer pressis end kohe mu kaenlasse, tütar võttis koha sisse akrobaatikamatil ja nii see läks. Kodutöö sai tehtud, tütar läks minema, koer jäi mulle. Magas natuke, siis oksendas. Koristasin okset, valasin mulli juurde, vaatasin Netflixist "Narkomemme". Kirjandus, jajah. Rahvakirjanikuks küll niimoodi ei saa.

* Punane Mäger on suvest saadik longanud. Kõigepealt läks tal üks rehv katki, uued papud said ilmselt kehvad, lisaks sai katkise rehviga sõitmise pärast viga rehvirõhuandur. Nüüd hakkas ka üks uutest rehvidest lekkima ja Nõo tanklas on nõme õhumasin, mis nõuab nupule vajutamist, et üldse õhku pumpama hakkaks, ja "kohe näha, et kruusateedel sõitvad rehvid", ja igavene ikaldus, ma ütlen. Lasin juba talverehvid alla panna. Rehviandur vahetatakse ära järgmisel nädalal.

Mida ma lubasingi kirjutada?

Võta üks. Või ära võta. Ja ei hakka mu käba loopima!

 Ja kui siin juba universumist ja tema metafooripimedusest sai rääkima hakatud, siis järgmine etteheide/-panek talle: kui kuskil sulgub uks, siis palun korraga lahti teha ainult üks aken! Maru keeruliseks läheb neid pärani aknaid vahtida ja otsustada, millise kaudu nüüd vehkat teha.

No toon näite ka. Reedel avanes haruldane võimalus: poeg ütles, et võin talle appi tulla ta tuba koristama. Ta ei jõudnud veel lauset lõpetadagi, kui mul olid juba kummikindad kätte tõmmatud, prügikott pihku haaratud ja punase lõngakera ots esikutrepi külge seotud.

Veetsime pojaga meeleoluka päeva, aga õhtul selgus, et just sel päeval oli avanenud ka teine haruldane ajaaken - mu muidu puidutööd teinud tütar tundis tungi kududa ja heegeldada, "aga ma vajasin su abi ja sind ei olnud kuskil".

Ja nüüd ta siis hööveldabki edasi, seda enam, et meie majapidamise ainus heegelnõel on kuskil minu toa läbikaevamata kihtides.

Kirgas pimedus

 Eelmise postituse tegin öösel vastu laupäeva, laupäeva hommikul aga selgus, et mullustest jõuludest saati köögis põlenud jõulutuled on pirnid kotti pannud. Universum ei peaks kõiki mu lauseid nii sõna-sõnalt võtma. Need mahedad tuled tagasid selle, et kes iganes öösel kööki tuli, ei pidanud pimedas koperdama ja laetuld süütama.

Pealegi ma tõesti lootsin, et pääsen sel aastal jõulutulede installeerimisest. 

No vaadake, kui hästi need tuled sobisid poja põhikoolilõpetamise lillede ja Peppa-õhupalliga, rääkimata kevadise sünnipäevapeo pabervanikust!

Kui pimedus juba nõnda mitmel rindel end meelde tuletama hakkas, ei pääsenud ka unenäod. Ööl vastu pühapäeva nägin üle pika aja kirgast und. Mõtsin, et jee, lendan jälle kõrgele, eelmistel kordadel on just see mu lemmiklõbustus olnud. Seekord aga ei õnnestunud hoogu sisse saada, lennata oli lausa füüsiliselt raske, tundsin, kuidas pulss lakke kargas. Tegin siis midagi enda jaoks täiesti uut: võtsin suuna Maa sisemusse. Pime oli, aga hästi kerge oli minna. Viimaks nägin tuld. "Põrgu!" rõõmustas mu poeg, kui talle oma lucid dream'i* kirjeldasin. Võib-olla oligi. Igatahes võtsin ma selle tule oma kätte, kenasti kahe pihu vahele, ja neelasin alla. Ja siis avanes mul vaikse särinaga kolmas silm. Mida põrgut, mõtlesin ma, kas ma tõesti ise tahtsin seda - ja otsustasin ärgata.

Sihuke esoteeriline nupuke siis seekord. Rohkem ei tee, ausõna.

* "Sa pead kasutama termineid, millest ma aru saan, ema. Mis kirgas? See kõlab nagu mingi klaasitehase toodang. Maailm räägib lucid dream'ist. Ja kui sa oma unest räägiksid uue ajastu jüngritele, he-he-hee, oleksid kohe kõva tegija."

Öös on asju. Palju

 Tere!

Uitmõte ajas mind proovima, kas oskan veel blogida.

Näiteks sellest, kuidas ma täna sõbra juurest alevist koju kõndisin. Pime oli, aga poeg oli mulle kaasa andnud prožektori.

Teekonna esimeses otsas oli teel palju tigusid.  Esimestega ma rääkisin natuke, küsisin, kuhu nad teel on, tõstsin nad sinna teeveerde, kuhu poole oli nende esiots.

Järgmised tõstsin sinnapoole teeserva, millele nad lähemal olid.

Veel järgmised korjasin lihtsalt kokku ja poetasin teeserva.

Veel järgmistest püüdsin lihtsalt mööda astuda.

See lugu ei sümboliseeri midagi peale selle, et kell oli öösel üle ühe ja sama seis oli ka veiniga mu sees.

Võsa vahel nägin põgenevat jänest.

Jah, mulle meeldib pimedus.