Mida me pimeduses teeme

 Meil on laudanurga taga vann. Vana vann, nõuka-aegne. Kui meil veel lehmad olid, kasutasime seda vanni piimamannergute (ja nende sees siis piima) jahutamiseks. Lehmad kolisid järgmistele karjamaadele (kas pole kaunis religiooni- ja muiduneutraalne eufemism?), vann aga kaevu kõrvalt lauda taha.

Aastate jooksul kogunes sinna üht-teist. Aastate jooksul sai sealt ka üht-teist välja visatud. Mõni visatav krooksus.

Eile aga tõstis mu poeg vanni päris tühjaks, pesi ära ja kandis vihmavett täis.

Ja käis vannis.

Selle üle ma väga palju isegi ei imesta. Kirjutan seda siia vaid selleks, et temaga eputada ja et hüpoteetilised lugejad  imestaksid minu eest. Juba eelmisel talvel käis poeg kõikjal paljajalu, muidugi ka õues, nüüd siis on teras jõudnud järgmisse karastamisetappi.

Aga see pole veel kõik! Vähe sellest, et ta sel ajal, mil ma Punase Mägraga* Mariines käisin, vannitus - ta oli köögi ära koristanud! Saate aru, täitsa omaalgatuslikult, isegi solgipange oli tühjaks viinud.

Ta vist tõesti tahab, et ma rohkem kirjutaksin ... 

***

Eile õhtul helistas Rahvakirjanik. Ma olin talle kunagi lubanud, et teen loo. Lugu ei tahtnud tulla, eriti just hommikuti. Aeg läks ja ma arvasin, et olengi jälle kedagi alt vedanud ja varsti ilmub raamat, kus ei ole minu lugu sees. Selgus, et jõuaksin veel. Lubasin asja kohe ette võtta, seda enam, et mul on ju lugu peaaegu olemas, vaja lihtsalt mõned lõngad katki lõigata, otsad kokku siduda ja jäägid vaiba alla peita. 

Mul on siin selline elukorraldus, et õhtuti elab tütar koos kassi ja koeraga minu kabinetis, st voodil. Igaüks ajab oma asju, aga kõik on kõigist teadlikud. Nunnu, eks ole. Igatahes põgenesin ma siis mingil hetkel elutuppa ("Rahvakirjanik loodab minu peale! Ma ei kuule oma mõtteid!" "Mida täpsemalt?")

Elutoas oli soe. Mul oli mullijook ka kaasas.

Umbes pool tundi sain mullitada ja olemasolevat teksti töödelda, kui uks läks lahti ja koer ning tütar hiilisid sisse, ettekäändeks loodusõpetuse kodutöö. Koer pressis end kohe mu kaenlasse, tütar võttis koha sisse akrobaatikamatil ja nii see läks. Kodutöö sai tehtud, tütar läks minema, koer jäi mulle. Magas natuke, siis oksendas. Koristasin okset, valasin mulli juurde, vaatasin Netflixist "Narkomemme". Kirjandus, jajah. Rahvakirjanikuks küll niimoodi ei saa.

* Punane Mäger on suvest saadik longanud. Kõigepealt läks tal üks rehv katki, uued papud said ilmselt kehvad, lisaks sai katkise rehviga sõitmise pärast viga rehvirõhuandur. Nüüd hakkas ka üks uutest rehvidest lekkima ja Nõo tanklas on nõme õhumasin, mis nõuab nupule vajutamist, et üldse õhku pumpama hakkaks, ja "kohe näha, et kruusateedel sõitvad rehvid", ja igavene ikaldus, ma ütlen. Lasin juba talverehvid alla panna. Rehviandur vahetatakse ära järgmisel nädalal.

Mida ma lubasingi kirjutada?