Ilus olemisest

 Kui ma olin laps, siis kuulsin enda keha kohta ainult seda, mis valesti oli.

"Jälle sa kõnnid, varbad sissepoole."

"Miks sa kühmus oled?"

"Sul on jälle varbad sissepoole!"

"Sul on samasugused pulksirged juuksed nagu mul, vaene laps."

"Suitsu-tüdrukute suured ninad, jajah."

"Keera varbad väljapoole!"

"Selg sirgu!"

"Ilu ei anna patta panna."

"Miks sa nii kõhn oled?"

"Miks sa nii valge oled?"

Sain suuremaks, aastate poolest täiskasvanuks. 

"Minu tüdruk peaks ikka ilus olema."

"Sa oled päris kena."

"Kes see paks on?"

"Saad aru, ma lihtsalt ei saanud teisiti, ta on kõige ilusam naine, keda ma tean." 

Ja siis ma tutvusin oma abikaasaga.

Korraga olin minagi ilus. Iga päev, kogu aeg.  See oli hea aeg, millega ma harjusin kiiresti, nagu ikka heade asjadega.

*

Igatahes.

Mul on tunne, et mul on õnnestunud oma lapsed suunata peaaegu täiskasvanu-ikka niimoodi, et neil on veidi lihtsam. Nad teavad algusest peale, et on vaimustavad. Kui mitte kõigi jaoks, siis vähemalt nende jaoks, kelle arvamus loeb.

Händikäp, jeeh.

Ja nad tõesti ei paista üldse mõtlevat sellele, et kas ja mis jne. Nad lihtsalt on Vastupandamatud. 

Tahaks ka. Jälle. Sest ma olen kogenud, mis on hea.

Ja ta tuleb aga jälle...

 ... sügis  siis; eks talvgi. Üleõõ pääsesid kombainid lahti ning lustivad nüüd suurtel kiirustel ja hulgakaupa samuti üleöö küpseks saanud viljaväljadel. Öised kombainihääled ja värskelt lõigatud viljaväljade lõhn on mu nostalgiaredeli ülemistel pulkadel, igatahes.

Täna õhtul käisime lastega Järvseljas, patsutamas-pissitamas mu sõtse koera. Järvselja on ja ilmselt ka jääb kohaks, kus tunnen alati, et olen just õiges kohas. Maailmast nii ära, kui see Eestis võimalik on. Siber ja Kanada metsad on mul kogemata, kes teab, kuidas end seal tunneksin - kas veel õigemas kohas või hakkaksin hoopis linnaelu igatsema?

Igatahes, koju sõitsime seekord läbi laupäevaõhtuse Tartu ... ja ka seal tundsin, et olen õiges kohas, mis sest, et autos ja lihtsalt läbi sõitmas.

Ja siis jõudsime koju ning ma olin jälle õiges kohas. Ma ei tea, võib-olla on asi hoopis selles, et olen olnud koos õigete inimestega.

*

Mulle tõesti meeldivad mu lapsed. Huvitavad, vaimukad, ootamatusi täis noored inimesed. Veel nad vajavad mind. See on armas. Ma ei tee midagi selleks, et neid minust eemale peletada, aga tuletan endale pidevalt meelde, et ma ei tohi teha midagi ka selleks, et neid rohkem enda külge köita. Sest, olgem ausad, kunagi võiks saabuda aeg, mil ma võin minna metsa, ükskõik, kus see mets siis ka on, Eestis, Kanadas või mõttelises Siberis.

Just seda oli mulle vaja

 

„Nõrkusega ei saa võita tugevust,“ võisime lugeda slaidilt, mis andis nõu, kuidas sõjaulmet usutavamalt kirjutada.

Olgu. Ma saan aru, et kolm kätekõverdust on rohkem kui kaks, julge on julgem kui arg, silmadega snaiper on tõenäoliselt täpsem kui pime.

Kui aga kasutada alatuid võtteid ning väänata lause selliseks: „Nõrk ei saa võita tugavat,“ tuleb ilmselt kõigilt peotäis näited, kuidas ikka saab küll. Kõige tavalisem näide on nohikud, eks ole. Kuidas see fraas tantsijast ja nurgast tulejast käiski*? Tark võib võita vähemtarka. On olukordi, kus ajud on lihastest üle. Ulmes on see ulmeliselt võimalikum.

Teiselt slaidilt saime lugeda, et kui sõjaulmes peaksimegi tahtma teha peategelaseks naist, siis soovitavalt ilma neofeministliku lägata, mis olevat näiteks see, et naised on sama tugevad kui mehed, sest ometi ei ole ju.

Jätame siis pealegi kõrvale selle, et  individuaalsed erinevused eri indiviidide vahel on kordi suuremad ja mitmekesisemad kui statistilised erinevused kahe soo vahel – kuigi see kõrvalejätmine valmistab mulle talumatut piina**. Ego ägab ja halab, sest tean, et lihasjõus ületan nii mõndagi „tugevama sugupoole“ esindajat. Aga jutt ei käi minust! Mida arvata viimase aja avastustest, et paljud aastate eest välja kaevatud sõdalaste matustest on osutunud naisteks? Viikingid, sküüdid? (Täna pojaga*** sellest vesteldes tõi ta küll välja minu jaoks uudse teadmise, et sünnitusel surnud naisi olevat samuti maetud kui sõdalasi. Uurin seda teemat edasi ja annan teada, kui olen millestki väga valesti aru saanud.) Ja mida arvata sellest, kui sõdiv naine osutub lihtlabaselt nutikamaks, täpsemaks, osavamaks kui tema meessoost vastane? Mõõga vastu kavalust kasutada võib küll olla alatu, aga keegi ei taha ju surra, eks ole.

Niisiis, kaks tundi loengut sõjapidamisest on mu siiski teinud eksperdiks**, kuigi loengupidaja väitis vastupidist. Mu järgmine jutt tuleb sõjakas, verine ja uusfeminismist pakatav :D

* aga tegelikult ei või milleski kindel olla, eriti kui tantsija ikka väga tasemel on

** mõistagi ma ilgun jälle, kui laenata teemaviidet Tafkavilt

*** sünnist saati võrdõiguslane, süüdistan mu viiendal raseduskuul lõhkenud pimesoolt