... sügis siis; eks talvgi. Üleõõ pääsesid kombainid lahti ning lustivad nüüd suurtel kiirustel ja hulgakaupa samuti üleöö küpseks saanud viljaväljadel. Öised kombainihääled ja värskelt lõigatud viljaväljade lõhn on mu nostalgiaredeli ülemistel pulkadel, igatahes.
Täna õhtul käisime lastega Järvseljas, patsutamas-pissitamas mu sõtse koera. Järvselja on ja ilmselt ka jääb kohaks, kus tunnen alati, et olen just õiges kohas. Maailmast nii ära, kui see Eestis võimalik on. Siber ja Kanada metsad on mul kogemata, kes teab, kuidas end seal tunneksin - kas veel õigemas kohas või hakkaksin hoopis linnaelu igatsema?
Igatahes, koju sõitsime seekord läbi laupäevaõhtuse Tartu ... ja ka seal tundsin, et olen õiges kohas, mis sest, et autos ja lihtsalt läbi sõitmas.
Ja siis jõudsime koju ning ma olin jälle õiges kohas. Ma ei tea, võib-olla on asi hoopis selles, et olen olnud koos õigete inimestega.
*
Mulle tõesti meeldivad mu lapsed. Huvitavad, vaimukad, ootamatusi täis noored inimesed. Veel nad vajavad mind. See on armas. Ma ei tee midagi selleks, et neid minust eemale peletada, aga tuletan endale pidevalt meelde, et ma ei tohi teha midagi ka selleks, et neid rohkem enda külge köita. Sest, olgem ausad, kunagi võiks saabuda aeg, mil ma võin minna metsa, ükskõik, kus see mets siis ka on, Eestis, Kanadas või mõttelises Siberis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar