28.1.22

Juhhuu!

 Hakkasin siis tasapisi keerama. Seda vedru. 

Võtsin ette oma toa koristamise. Möllasin, kuni sein ette tuli. Sein, nagu teada, ei ole kena ei sportlasele endale ega ka kõrvaltvaatajale. Taandusin võitlusplatsilt ja tegelesin igapäevase lakteerimisega - viisin lapsi trenni, sain lapsi bussilt ja trennist, tegin süüa, kütsin ahju, panin sauna kütte, lasin kassi tuppa, viisin koera pissile, lasin kassi õue, lasin kassi tuppa, võtsin koera käest ära asju, mille söömine talle head ei teeks ... Saunaahju puude lisamise vahepeal võtsin kätte ja lahendasin viimaks oma toa keskele kuhjatud kultuurkihi ära. 

Nüüd on mul jälle ruumi, et võimelda.

Küll ta keeratud saab.

26.1.22

Vedru hakkab maha käima ...

 ... teoreetiliselt ma tean, kuidas see vedru jälle üles keerata (hakata kõndimas/jooksmas käima, süstemaatilisemalt trenni tegema, lihtsalt rohkem õues olema), aga praktiliselt ... lihtsalt ei jõua.

Loodan, et järgmine päikseline päev annab abi.

*



Tähendab ... ärge laske end nende ilmetest eksitada. Tegu on allilma käsilastega, kes hoolitsevad selle eest, et Sisyphose põrandavaibad kohe pärast sirgu tõmbamist jälle kokku saaksid sõidetud.

25.1.22

Pildiblogi

 Leidsin telefonist pildid, mis tütar oli minu telefoniga klõpsinud 18. jaanuaril, kui teda trennist koju sõidutasin.

Üks paarikümnest:



Siin üks veel vanem pilt ööst, mil alevist kodu poole uisutasin. Kell ei olnud veel kakski, ammugi mitte kuus, kui Sohvi tuli!



Glamuur! teismeliste poes. Teismeline proovib riideid ja mina põrnitsen peeglit.

Glamuuritus. Teismeline teeb pilti emast, kes tuleb kahelt poolt ja hakkab puid loopima.


24.1.22

Mida me veidi pärast südaööd teeme

 Öö vastu esmaspäeva, kell on mingi 00.10 või nii. Mõtlen, et üks korralik pekileib on just see, mis mu kirjutamisblokist üle aitab. Kööki jõudes otsustan, et kui juba püsti tuldud, peaks kempsus ka ära käima. Esikus kuulen, et tüdrukud ja koer ei maga mitte - oh, neil on hoopis vastikult lõbus. 

"Magama! Kõik magama!" hüüatan enne kööki tagasi põgenemist. Koer pistab ehtsal taksikõuejõrinal haukuma.

Nii, õhuke leivaviil, paks kiht võid. "Hambaid ei tohi ära põrutada", õpetas mu vanaisa. Mõned värske kurgi viilud ... Ungari pekk on otsas, aga hommikupeekonit on. Tehniliselt võttes on ju hommik. Sikutan peekoniviilu pakendist välja, kui taimetoitlane, taimetoiduväljakutslane ja lihtsalt kutslane riburadapidi köögi jõuavad.

"Mis?"

"Mis?"

"Auh?"

"MINGE MAGAMA!"

"Sa sööd kurki? Me tahame ka!"

18.1.22

nagu

 ... kui ma juba mõtlesin, et prooviks jälle blogida, siis võiks ikka ju mõnikord blogida ka?

Kui aastanumber vahetus, võtsin ette mõned eneseparandussammud. Senini on õnnestunud neid järjepidavana hoida. Näis, kuhu see välja viib ... äkki harjumuseni?  

Hakkasin oma aega kokku lugema. Kaua tõlgin, kaua kirjutan, kaua kirjutamiseks taustatööd teen. Oh, ka nulliringe on. Ja see on ok. Tuleb uus päev ja uus stopper.

Ma saan sel aastal 50. Vend küsis, kas pidu saab. Saab, kui keegi teeb. Mina? Eip.

Kasutütar on juba teist nädalat siin. See teeb mu õnnelikuks ja rahulikuks - muumid on ühes korvis ja munad kõik orus.

Tütar tahab tagasi kooli minna. See teeb mulle rõõmu, aga muudab ka murelikuks. Poeg loeb asju ja vaatab filme, millest ma midagi teada ei taha - ja see teeb mu rõõmsaks. Mu lapsed on mul ammu üle pea ja see ongi nii, kuis peab.

Õhtuti on mingi jagelus, et kes on kõvem vegan ja kes vankumatum keto; kes teeb rohkem trenni ja kes teab täpsemalt, mis on kreatiin. Mina sama vanalt ...? khm

Kreatiinikott on ka kuskil.




12.1.22

Me oleme alles! Pimedus ka!

 ... aga mingi valgus pressib vahepeal sisse, eriti just kõrgrõhkkonniti, eriti just miinuskahekümneti.

Kirjutan, tõlgin, kütan, sõidan taksot, pean maja ja olen absoluutselt vastupandamatu (vähemalt ühes dimensioonis, aga ma ei tea, millises täpselt - jätkan lappamist).