nagu

 ... kui ma juba mõtlesin, et prooviks jälle blogida, siis võiks ikka ju mõnikord blogida ka?

Kui aastanumber vahetus, võtsin ette mõned eneseparandussammud. Senini on õnnestunud neid järjepidavana hoida. Näis, kuhu see välja viib ... äkki harjumuseni?  

Hakkasin oma aega kokku lugema. Kaua tõlgin, kaua kirjutan, kaua kirjutamiseks taustatööd teen. Oh, ka nulliringe on. Ja see on ok. Tuleb uus päev ja uus stopper.

Ma saan sel aastal 50. Vend küsis, kas pidu saab. Saab, kui keegi teeb. Mina? Eip.

Kasutütar on juba teist nädalat siin. See teeb mu õnnelikuks ja rahulikuks - muumid on ühes korvis ja munad kõik orus.

Tütar tahab tagasi kooli minna. See teeb mulle rõõmu, aga muudab ka murelikuks. Poeg loeb asju ja vaatab filme, millest ma midagi teada ei taha - ja see teeb mu rõõmsaks. Mu lapsed on mul ammu üle pea ja see ongi nii, kuis peab.

Õhtuti on mingi jagelus, et kes on kõvem vegan ja kes vankumatum keto; kes teeb rohkem trenni ja kes teab täpsemalt, mis on kreatiin. Mina sama vanalt ...? khm

Kreatiinikott on ka kuskil.