Öö vastu esmaspäeva, kell on mingi 00.10 või nii. Mõtlen, et üks korralik pekileib on just see, mis mu kirjutamisblokist üle aitab. Kööki jõudes otsustan, et kui juba püsti tuldud, peaks kempsus ka ära käima. Esikus kuulen, et tüdrukud ja koer ei maga mitte - oh, neil on hoopis vastikult lõbus.
"Magama! Kõik magama!" hüüatan enne kööki tagasi põgenemist. Koer pistab ehtsal taksikõuejõrinal haukuma.
Nii, õhuke leivaviil, paks kiht võid. "Hambaid ei tohi ära põrutada", õpetas mu vanaisa. Mõned värske kurgi viilud ... Ungari pekk on otsas, aga hommikupeekonit on. Tehniliselt võttes on ju hommik. Sikutan peekoniviilu pakendist välja, kui taimetoitlane, taimetoiduväljakutslane ja lihtsalt kutslane riburadapidi köögi jõuavad.
"Mis?"
"Mis?"
"Auh?"
"MINGE MAGAMA!"
"Sa sööd kurki? Me tahame ka!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar