Leidsin heegelnõela üles! Olin selle millalgi, siis, kui emal oli mõte, et teeks käsitööd, saatnud hooldekodusse. Ema paraku ei heegeldanud midagi. Ütles, et tema niisama heegeldada ei taha, heegeldusel peab ikka mingi mõte ka olema, mis peenmotoorika, see pole mingi mõte. Mhmh. Ega ta kunagi niisama kõndimas ka ei käinud. Mis mõttes ma kõnnin küla vahel, imelik ju!?
Ja siis tuli käsitöökotike sama targalt hooldekodust tagasi ning jäi kuskile hunnikusse, ootama leidmist.
Nüüd on mul kohe peotäis heegelnõelu, sest jõudsin juba uued osta.
Hunnikud. Asju. Puhta pesu hunnikud, kantud pesu hunnikud. Asjad, mida võib veel vaja minna. Asjad, mis pole pandud oma kohale. Asjad, mil polegi oma kohta. Raamatud, mille lugemiseni ma ei jõua, raamatud, mida enam ei loeta, kuigi võiks.
Hooldekodust ära saadetud makulatuur (tellin emale Postimeest), tagasi saadetud toidukarbid ja termosed. Väiksesse esikusse kogunevad taarakotid, mis ise end taaraautomaati ei vii. Liiga kiiresti täis saavad pakendikotid, mis ise end jäätmejaama ei vii. Papihunnikud, mida ei taha ahju ajada, aga mis end ise jäätmejaama ei vii.
Solgipang ... oot, see vahel läheb ise heki taha kuuse alla. Ja ahjupuud tulevad ise tuppa. Ja nõudepesumasin teeb end ise tühjaks.
*
Veidi üle kahe aasta tagasi küsis postituse pealkirjaks oleva küsimuse inimene, kellest ma seda oodanud poleks. Vähe puudus, et ma oleks nutma hakanud.
Ma ei mäleta, mida vastasin. Ilmselt, et päev korraga. Päev korraga on isegi hästi, millalgi ju oli tund korraga, enne seda hingetõmbe kaupa. Pingsalt jälgides neid kallist nelja, keda kartsin samuti katki minevat. Kus keegi on, kuidas ta end tunneb? Jälgides isegi siis, kui justkui ei jälginud.
Ja oleks sest siis kasu olnud. Ikka läksid mõned katki, ikka tõmbusid eemale. Ja viies kallis, mu ema, sai insuldi.
Aga ma saan hakkama.
Pai!
VastaKustutaAitäh! Ja sulle ka ...
Kustuta