Eelmise postituse tegin öösel vastu laupäeva, laupäeva hommikul aga selgus, et mullustest jõuludest saati köögis põlenud jõulutuled on pirnid kotti pannud. Universum ei peaks kõiki mu lauseid nii sõna-sõnalt võtma. Need mahedad tuled tagasid selle, et kes iganes öösel kööki tuli, ei pidanud pimedas koperdama ja laetuld süütama.
Pealegi ma tõesti lootsin, et pääsen sel aastal jõulutulede installeerimisest.
No vaadake, kui hästi need tuled sobisid poja põhikoolilõpetamise lillede ja Peppa-õhupalliga, rääkimata kevadise sünnipäevapeo pabervanikust!
Kui pimedus juba nõnda mitmel rindel end meelde tuletama hakkas, ei pääsenud ka unenäod. Ööl vastu pühapäeva nägin üle pika aja kirgast und. Mõtsin, et jee, lendan jälle kõrgele, eelmistel kordadel on just see mu lemmiklõbustus olnud. Seekord aga ei õnnestunud hoogu sisse saada, lennata oli lausa füüsiliselt raske, tundsin, kuidas pulss lakke kargas. Tegin siis midagi enda jaoks täiesti uut: võtsin suuna Maa sisemusse. Pime oli, aga hästi kerge oli minna. Viimaks nägin tuld. "Põrgu!" rõõmustas mu poeg, kui talle oma lucid dream'i* kirjeldasin. Võib-olla oligi. Igatahes võtsin ma selle tule oma kätte, kenasti kahe pihu vahele, ja neelasin alla. Ja siis avanes mul vaikse särinaga kolmas silm. Mida põrgut, mõtlesin ma, kas ma tõesti ise tahtsin seda - ja otsustasin ärgata.
Sihuke esoteeriline nupuke siis seekord. Rohkem ei tee, ausõna.
* "Sa pead kasutama termineid, millest ma aru saan, ema. Mis kirgas? See kõlab nagu mingi klaasitehase toodang. Maailm räägib lucid dream'ist. Ja kui sa oma unest räägiksid uue ajastu jüngritele, he-he-hee, oleksid kohe kõva tegija."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar