Üksinda kodus ...

 ... või nii üksi, kui koer ja kaks kassi seda võimaldavad.

Viisin lapsed Tallinna rongile ja ei teinud kõike seda, mida ma olin plaaninud, st ei hakanud mõnusas vaikuses kirjutama ja ei kutsunud ka ühtki sõpra külla. Oh ei. Tõmbasin hoopis ruloo alla ja keerasin magama.

Millalgi sain aru, et pean vist ikka ahju kütma. Kütsin siis, poeg oli puud valmis toonud.

Nüüd on soe ja kohutavalt vaikne.

Isegi koer haigutab hääletult ja ei viitsi iga kord jooksma hakata, kui kassi näeb. Jõid hoopis kahekesi samast kausist ja vaatasid teineteist unise näoga.

Öösel kolivad nad mõlemad minu voodisse - koer on põlveõndlas teki all ja kass on mu pea kõrval teisel padjal.

Teine kass ei talu neid kumbagi ja peab üksi poja toas hakkama saama. Kui ta öö läbi toas püsib, ei saa ta kempsuaknale tuua järjekordset dekapiteeritud lihakeha. Mis tuletab meelde, et peaksin eelmise ära koristama.

Niimoodi siis. Piduu!