Vanaisa 100

 Tõstan FBsse tehtud postituse siia ka.

Täna on 28. oktoober 2021

Sada aastat tagasi sündis mu vanaisa Ilmar Pettai. Tema ema oli Alma Alvine Pettai, sündinud Peterson, isa aga Hugo Pettai. Alma oli sündinud Valgutas, Tepsi talus, Hugo aga Helme kihelkonnas. Hugo oli Almast 13 aastat vanem. 1980. aastal salvestatud meenutusel kasutas Alma väljendit „vanapoiss Pettai“, kui meenutas enda abiellumist.

Hiljuti sain enda suureks üllatuseks teada, et vanaisa on osalenud Valga teatri Säde tegemistes ning mänginud lavatuses „Nimed marmortahvlil“. Millalgi aga võtsid ta sakslased. Sellest sain esimest korda aimu, kui uurisin, mis tätoveering tal käsivarrel on.

Seda, et ta Tšehhi põrgus ellu jäi, sain ma teada palju hiljem. Nagu seda, et ta oli ka nõukogude vangilaagrist läbi käinud.

Seda, et ta Neuhammeris oli ja ta Läände pagenud vanemad ning vend teda ajalehekuulutuste kaudu taga otsisid, sain teada alles eelmisel aastal tänu Digarile.

Seda, mida ta sõja ajal läbi elas, ei tea vist enam keegi.

Minu jaoks oli ta vanaisa. Auto-vanaisa, kui täpsem olla. Kuni emaisa elas, oli mul autovanaisa ja õunavanaisa, hiljem polnud enam vaja vahet teha.

Auto oli tal UAZ, kastiga. UAZi kabiinis oli suur ja soe mootorikate, millel istuda. Ma istusin.

Vanaisaga oli selline lugu, et ta tahtis olla range. Rangusega aga oli selline lugu, et see anti talle millalgi (ilmselt ta esimese lapse, st minu isa sündimise ajal) teatud kogus kätte, ja tema siis kukkus seda kulutama. No ja kui nii lahke käega kulutada, siis millalgi on ju näpud põhjas.

Ma sattusin kuskile keskpaika. Tema noorima lapselapse mälestuste Ilmar on ilmselt hoopis leebem kui minu isa oma.

Oma pere heaks oli Ilmar valmis nahast välja pugema. Ja nahk oli tal šikk, tätoveeritud käsivart kattis ikka triiksärk, seda aga nöörisid lips ja viigipüksid. Iga päev, kui oli tööpäev!

Vanaisal oli Tutvusi. Ta sai mulle defitsiitseid südamerohtusid, kui olin südamelihasepõletikus. Tema kodus oli alati kaneeli ja nelki. Ja ta kuulas igal õhtul Ameerika Häält.

Lapsena ei tajunud ma seda. Seda õudust. Mastaapi. Kuidas iganes seda nimetada. Seda, et sa oled vaevu paarkümmend aastat ilmas elanud, siis viiakse sind sõtta, kus sa pead tegema mingeid jõledusi, jääd vaevu ellu, saad selle eest vangilaagrisse saadetud, kus pead tegema jõledusi ja jääd vaevu ellu, ja vahepeal on su vanemad ja ainus vend läinud Läände ja järgmine kord, mil sa neid näed, on peaaegu nelikümmend aastat hiljem. Aa, õigus jah, isa sa tegelikult enam ei näe, tema on vahepeal USAs ära surnud.

Kõige rohkem on mul kahju sellest, et vanaisa ei rääkinud. Ta oli küll jutukas ja aktiivne, aga sellest, mida ma praegu teada tahaksin, ei rääkinud ta minu teada kellelegi.