Maru laisk olen ja tõstan FB postituse muutmata kujul siia

 Peaaegu kaks nädalat tagasi hüppas mu autole, tuntud ka kui Punane Mäger, ette kits.

Oli reede, kell oli umbes 17.40, just pimedaks läinud. Sõitsime tütrega Võrumaale, olime just möödunud Unipiha mõisapargist, 50 km/h piirang hakkas lõppema või oli lõppenud.

Mäletan, et nägin kitse, kes sööstis paremalt poolt teele. Pidurdasin, aga kokkupõrge toimus. Mingeid juppe lendas, arvasin, et need oli kitse jupid. Sõitsin mõne hetke edasi.

Taastasin hiljem, kuidas mu mõtlemine toimis.

1.     Mats käis. Me oleme terved, auto sõidab.

2.     See oli kits. Ta võib olla surnud või surmavalt vigastatud.

3.     Ma ei taha, et mu laps seda näeks. Ta on niigi liiga palju pidanud üle elama.

4.     Ma peaksin kinni pidama.

5.     Siin on ohtlik koht – kurvid ja künkad.

6.     Sõidan edasi.

7.     Kurat! Auto võis ju ikkagi katki minna! Ja kits võis teele jääda, kuigi Vanaema neid udupäid teab ...

8.     Siin on hea sirge koht, teen peatuse.

9.     Ohsa! Iluvõre on täitsa katki!

10.  Helistan abikaasale, helistan keskkonnaametisse.

11.  Kambja poe juures teen taas peatuse ja tuvastan, et kurat, terve parem nurk on sodi. Saadan abikaasale foto ja kinnitan, et miski ei tilgu. Mees on kindel, et võin edasi sõita.

 

Ja ma sõitsingi edasi. Kuna oli reede, sain autot ette näitama minna alles järgmisel nädalal. Täna oli päev, mil sain Punase Mägra viimaks remonti viia. Ja homme on päev, mil saan ta tervena tagasi.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Tahtsin rääida sellest, et ma ei kannata, kui räägitakse saatusest, ettemääratusest ja mistulemapeast.

Asjad lihtsalt juhtuvad

See, et kits teel oli, oli juhus. Et ta aknasse ei lennanud, oli juhus. Et mul eelneva pea 12-aastase juhistaaži juures ühtki õnnetust polnud juhtunud, oli juhus. Et auto eluohtlikult viga ei saanud, oli juhus.

Aga kõik see, mis edasi juhtus, ei olnud juhus. Mul olid inimesed, kes mind hoidsid. Mul oli ääretult sõbralik autoteenindus. Mul oli Kasko! Ja see oli mul seepärast, et mul on inimene, kes mind hoiab.

Ja täna, kui olin auto remonti viinud, selgus, et mul on inimesed, kes tulevad mulle appi sõidutama lapsi, kes muidu ei saaks trenni või sealt koju.

Kokkuvõte: head asjad juhtuvad seepärast, et on olemas inimesed, kes neid teevad.