Panen ka blgosisse ühe katkendi novembriväljakutsest, mida FBs teen.
NELJAS. VALA MULLE KA
Volli oli Suure Isamaasõja veteran. Tal olid isegi mingid ordenid, sellised kassikullased, rohukapi järele lõhnavad. Millalgi pakuti Vollile, et kuna ta on SIV, saab ta telefoni. Väljaspool järjekorda. Saate aru, talle pakuti, et riik, st Nõukogude Liit siis, ehitab tema majani (kolm kilomeetrit alevist) telefoniliini.
„Milleks mulle telefon?“
„Et saaksite inimestega suhelda, Voldemar Hansovitš.“
Voldemar Hansovitš taandus käratult. Riik ei hakanud ka peale käima.
See aga, kuidas Volli sõjaveteraniks sai, oli lihtsalt tore lugu. Kui sõda Eestimaale jõudis, oli Volli juba peaaegu kolmkümmend aastat vana, ainult mõni kuu jäi puudu. Helgi, tema esimene tütar, sündis 100 aastat pärast Koidulat, Saksa okupatsiooni ajal. Millalgi õnnestus Punaarmeel Vollile käpp ja näpp ikkagi peale panna. Mobilisatsioon, bljäd.
Päris sõtta aga Volli Hansovitš ei jõudnud, sest kuskil Ida-Virumaal, mingis väljaõppelaagris virutas keegi sünnipärane punaväelane Voldemar Hansovitšile raudkangiga pähe, ise karjudes „Fašist, bljäd!“ Volli veetis palju aega haiglas ja lasti siis päriselt ära koju. Kompvekid, mida ta koju naastes tütrele tõi, on seniajani mälestustes tallel.
Kui nüüd püüda põhjuste ja tagajäregede ahelat taastada, siis võiks öelda, et telefonijärjekord jõudis Oru tallu alles 1990. aastate keskpaigas seepärast, et varasem püüe kogu maa telefoniseerimiseks oli antud katastriüksuse puhul ebaõnnestunud, kuna Voldemar Hansovitš ei tahtnud olla kogu aeg kättesaadav, seda enam, et ta oli millalgi juba saanud kangiga vastu pead selle eest, et ei tahtnud juua ainult sellepärast, et kõik ümberringi jõid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar