Ma tean küll, kui raske on teostele pealkirju ja inimestele ning asjadelegi nimesid välja mõelda, seepärast hõikan välja idee tänavanimeks: Kõige Kaduva tee. Seda pole ju ometi veel kasutatud, ega? Ah, kui kenasti see kõlaks! „Keerake paremale, Kõige Kaduva teele. Olete jõudnud sihtpunkti.“
Mõtisklesin sel teemal, kui viimati, st pool üks öösel kempsus käisin. Kui ma olen sel kellaajal ärkvel, siis on mul ikka prillid peas. No on vaja, väga on vaja. Kempsus ei ole vaja, aga või ma viitsin neid öökapile panna, ikka jätan pea külge, lükkan lihtsalt üles, et samm sirge püsiks. Kui ma siis ise sirge püsin, pole häda midagi, häda võib tulla kummardudes. Ma spetsiifilisemaks ei lähe ja ütlen kohe ära, et prillid ei kukkunud me kuivkemmergu sügavustesse. Veel.
Nüüd, prillid endiselt peas, võin uuunelda kõigest, mida tean olevat kemmergutesse pudenenud. Näiteks see umbes 600-aastane flööt, mille mu lähisugulase lähisugulane suhteliselt hiljuti leidis. Siis Tõlliste külas pulk pärmi ... mis olla siiski ise välja tulnud.
Ja siis Liispõllus see veekindel taskulamp mu vanaema käest.
Suhteliselt uute patareidega.
Iga kord, kui ma püüan ette kujutada, mis tunne oli järgneval paaril päeval sealses kempus käia, kuulen vaimukõrvas orelihelisid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar