Asjust

 Mu vanem vend, see, kes pole enam siinpool, on mu pojale teinud kaks voodit.

Esimene oli häll. Päris ehtne häll, millele graveeritud mu poja sünniaasta. Teine voodi sai kõigepealt tehtud ühele teisele poisile, aga jõudis õige pea mu poja juurde.

Millalgi, ma ei mäletagi, mitu aastat tagasi, oli hommik, mil läksin poega äratama ja taipasin, et ta ei mahu ju voodisse ära. Kui kaua sa niimoodi, krõnksus, maganud oled, mu poeg? Ei mäleta, emake.

Aasta emake, mai äss.

Sellest peale oli see voodi lahti võetuna laudas. Ei, seal laudas pole enam loomi, polnud juba palju aastaid enne mu poja sündi.

Korra üritasin seda voodit maha müüa. Ei õnnestunud. Korra üritasin seda tasuta pakkuda kellelegi, kes lastevoodit otsis. Ei tahetud.

Praegu aga peaks selles voodis magama laps. Loodan väga, et ta unenäod on ilusad... või vähemalt pole koledad. Ärgates on ta küll võõral maal, aga loodan, et vähemalt üks vanematest on temaga.