6.6.22

Laast. 20. november 2020

 Kõigest mõne sõnaga on võimalik inimene nii tümaks, nii tuimaks teha, et vajadusel võiks ta endal ise pimesoole välja lõigata – kui seda veel natukenegi alles oleks.

Nojah, sõnaosavamad saaksid ilmselt kokkuhoidlikumalt hakkama, aga Mervist polnud kunagi jäänud muljet, et ta analüüsiks seda, mis laadi helilained temast väljusid, ja seekord kulus tal enam-vähem 25 sõna. Mervi erioskus oli aga võime paigutada lauselõpumärke ka lause sisse, seekord leidis loomingulist kasutamist küsimärk.
„Seda’nd, et … õhh … khm … kuule, tead, see Oskar? sealt klienditeenindusest, see habemega pikk? … millised käsivarred tal on, oled tähele pannud? … ta läheb minema, töölt ära.“
Anna oli mõnda aega üsna vagune, sest polnud kindel, kas oli õigesti aru saanud. „Minema? Nagu, praegu, keset päeva minema? Või üldse?“
Mervi vajutas dramaatiliselt reavahetusklahvi ja keerutas end koos kontoritooliga. „Üldse nagu. Täna andis lahkumisavalduse. Või lasti lahti, ma’itia. Igatahes ära ta läheb. Äkki isegi keset päeva, kes teab. Kas lähme lõunale? Anna?“
Anna püüdis aru saada, mis temaga toimub. Ta kuulis, mida Mervi rääkis, ta vist sai isegi aru, mida Mervi rääkis, aga mingi lüliti tema sees oli nüüd sellises asendis, et Anna ei suutnud end enam liigutada ega ühtki heli kuuldavale tuua.
Oskar läheb ära. Oskar läheb töölt ära. See tähendab, et Oskar läheb ära Anna elust, sest töökoht oli ainus koht, kus Anna Oskarit nägi. Võiks öelda ka niipidi, et töökohal oli Oskar ainus, keda Anna nägi. Ta nägi Oskarit isegi siis, kui vaatas pingsalt arvutiekraani ja tegi Tööd, ta nägi Oskarit ka siis, kui suhtles teiste kolleegidega, ta nägi Oskarit ka praegu, kui püüdis aru saada sellest, mida Mervi talle just teatanud oli.
„Anna? Anna, kas sa ikka hingad?“
Annal tuli meelde, et tõesti, seda peaks tegema, ja hingas pahinal välja, mispeale kopsud end taas kohe õhuga täitsid.
„On sinuga kõik korras, Anna? On sul paha?“
Anna noogutas.
„Korras või paha? Oh, Anna, ütle midagi! Sa oled näost valge nagu Joosepi küülik … tahad, ma toon sulle juua või midagi? Mul on plasku kaasas, puhas Lõuna-Eesti kraam, calvados on selle kõrval Izba …“
Anna turtsatas vaikselt, peaaegu hääletult.
„ … mis sa naerad?“
Annal õnnestus häälepaelad taas tööle saada. „Mida sina Izbast tead? Seda kraami pole sinu ajal enam müüdudki.“
„Haa, aga mu ema räägib ikka, et kui poleks olnud Monastõrskaja Izbad, poleks mindki. Nojah, ta räägib sama ka Kosmose peedi kohta. Nii et mul vedas, et ta mulle Mervi nimeks pani, mitte Tõrsk või Kosmo või midagi sellist.“
Anna kõõksatas nüüd kõvemini ja Mervi lükkas tema poole oma veepudeli ning hakkas kotis sobrama, et plaskut leida. „Näe, võta lonks, saad vere käima!“
Oh, veri. Kui Mervi vaid teaks, kuidas Anna veri tegelikult käis. Ikka ša-šahh …ša-šahh … ša-šahh … ringi ja ringi ja ringi, kõrvust läbi, iga südamelöögiga, iga sahmakas seletamas „Oskar … Oskar … Oskar …“ Äkki oleks puhtast Lõuna-Eesti kraamist tõesti abi, äkki see suudaks vaigistada selle oskardamise?
Anna võttis lonksu Mervi plaskust. Plasku oli suur ja triiki täis.
„Sa pole üldse … siit veel joonud?“ küsis Anna õhku ahmides, kui oli punnsuutäie ehmatusest toibumas.
„Noh, jah, pole nagu põhjust olnud … ja see värk, et ega ma tean küll, et perekonnas kipuvad mustrid korduma. Mõtle, kui mu laps tuleks Õunapuskar või miskit sellist …“
Nüüd naeris Anna juba täiel häälel.
„Naera-naera, see on ikka parem kui koolnuvalgelt suud maigutada,“ ohkas Mervi. „Naera või minu üle.“
Anna ulatas plasku tagasi. „See on tõesti väärt kraam,“ kinnitas ta silmi pühkides. „Sellega tulevad ainult Piksed, Kõued ja Tormid, ole mureta.“
Mervi vaatas teda mõne hetke mõistmatult, siis aga lõi ta pilk särama ja ta hakkas naerma. „Sa oled päris äge oma vanuse kohta.“ Anna naer tundis end veelgi vabamalt. Mervi võttis ka ise lonksu. „Ma tõesti kartsin vahepeal, et sa, noh, saad rabanduse või miskit. Hakkad otsi andma või nii. Nägin juba vaimusilmas seda … mis ta’nd oligi, Vinni? Vinnie Jonesi! ja vaimukõrvas helises ah-ah-ah-ah, steing alaiv, steing alaiv …“ Anna võttis prillid eest ja langetas ülakeha põlvedele, et naer teda toolilt maha ei lükkaks, Mervi aga jätkas: „Ja siis mu vaimuaju mõtles, et siis on ju paras hetk Oskar kutsuda, et ta sulle ise seda sii-pii-arri teeks, ta on üsna Vinnie moodi, ainult habemega … mida? ma ei ole ometi NII naljakas? või mis?“
Pärast veel paari punnsuutäit läksid Mervi ja Anna igatahes lõunale ja kutsusid kaasa ka Oskari, kes mõnevõrra üllatunult oligi nõus nendega liituma. Mis edasi sai, seda ma veel ei tea. Äkki ei saanudki midagi.

Heliriba:

4 kommentaari:

  1. Oi kui hea!
    Öösel lugemiseks pisut sobimatu, öösiti hirnuvad ainult ebakultuursed hobused (ja mina seda juttu lugedes)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks ole :) Ma kogemata sattusin selle poolteist aastat tagasi kirjutatud asja otsa, lugesin nagu esimest korda ja naersin ise ka ning tahtsin kohe jagada.

      Kustuta
  2. Nii tore lugu! Tahan veel, palun ja aitäh.

    VastaKustuta