ohoh

 Vahepeal olen igasuguseid asju teinud.

Läksin tööle. Olen nüüd poolkohtne raamatukoguhoidja. Täiega koju jõudmise tunne on.

Sain poolesajaseks. Täiega hea tunne on.

Peo tegin ka. Kui meenub, tuleb jälle helge tunne sisse. Sihuke punane olin:

Tähendab, peo alguses olid mul ikka kingad ka jalas ja juuksed üleval, et imelised punased kõrvarõngad välja paistaksid.

Yleislääkäri ütles, et ma olevat peol olnud nagu Elizabeth II. Ma veel püüan aru saada, kuidas ma sellesse suhtuma peaksin.

Mulle kingiti pilt. Selline:

Autor: Merike Malva

Peost jäi üle nii palju veini, et ma lubasin oma maksale, et üksi ei joo. Siiani olen vastu pidanud, istun oma veinivaatide otsas ja ei saagi juua.

Mulle kingiti ka "Küpse naise tervisekontroll" Synlabis. Täna käisin siis verd andmas. Tulemused on rõõmustavad - ei ole ma nii küpse midagi. Isegi maks ei nurise, rääkimata kolesteroolist ja veresuhkrust. Madala kolesterooli hind on madal hemoglobiin, aga võtan jälle Retaferi menüüsse ning küpsen edasi.

Ilm on minu. Lumi, kuu, külm. Jah, sellist talve.

Ma käisin linnas

 ... reede õhtul. Lihtsalt niisama. Päev otsa olin kaosega kakelnud ja kirstu küürinud ("Kuidas sul läheb, mida teed?" "Ah, kõik on persses, pesen kirstu."), õhtu aga tõotas tulla sumesuvine. Tütar oli kodust ära ja poeg oli valmis koeraga majandama, nii ma siis seiklema läksingi. Alustasin sõpradega, millagi poole kümne paiku jäin üksi ja lihtsalt kulgesin.

See, milline on augustiöine Tartu võrreldes näiteks paari- kolmekümne aasta taguse ajaga ... Õnneks viis veinjavine mind kokku ka tuttavatega üsna sama kaugest ajast. Seda linnaööd oli mulle väga vaja.

*

Üks vestlus sealtsamast veinitänavalt jäi aga närima. Kohtusin ka klassivennaga, kes uuris, palju mul lapsi on. "Kaks." Ma ei hakanud seletama, et tegelikult on mul ka lapsi, keda ma ise teinud pole.

"Ja oled rahul?"

"Muidugi. Nad on ägedad noored inimesed ja ..."

"Ei, ma ei mõelnud seda. Ma mõtlen, et kas sa oled nendega rahul, on nad ootusi õigustanud, saavutanud seda, mida oled soovinud?"

?%&¤#%?

31+ aastat tagasi oleksin ma võib-olla midagi viisakat vastanud. Nüüd, peaaegu täiskasvanuna, hakkasin ma vastu. 

"Mul ei ole oma lastele muid ootusi peale selle, et nad püsiksid elus ja oleksid suurema osa ajast mitte õnnetud, ja muidugi see ka, et nad elaksid oma elu nii, nagu nemad soovivad, mitte mina."

Tundub, et luuser ma olin ja luuseriks ma jään.

Tartu

Kirst. Pestud

Ilus olemisest

 Kui ma olin laps, siis kuulsin enda keha kohta ainult seda, mis valesti oli.

"Jälle sa kõnnid, varbad sissepoole."

"Miks sa kühmus oled?"

"Sul on jälle varbad sissepoole!"

"Sul on samasugused pulksirged juuksed nagu mul, vaene laps."

"Suitsu-tüdrukute suured ninad, jajah."

"Keera varbad väljapoole!"

"Selg sirgu!"

"Ilu ei anna patta panna."

"Miks sa nii kõhn oled?"

"Miks sa nii valge oled?"

Sain suuremaks, aastate poolest täiskasvanuks. 

"Minu tüdruk peaks ikka ilus olema."

"Sa oled päris kena."

"Kes see paks on?"

"Saad aru, ma lihtsalt ei saanud teisiti, ta on kõige ilusam naine, keda ma tean." 

Ja siis ma tutvusin oma abikaasaga.

Korraga olin minagi ilus. Iga päev, kogu aeg.  See oli hea aeg, millega ma harjusin kiiresti, nagu ikka heade asjadega.

*

Igatahes.

Mul on tunne, et mul on õnnestunud oma lapsed suunata peaaegu täiskasvanu-ikka niimoodi, et neil on veidi lihtsam. Nad teavad algusest peale, et on vaimustavad. Kui mitte kõigi jaoks, siis vähemalt nende jaoks, kelle arvamus loeb.

Händikäp, jeeh.

Ja nad tõesti ei paista üldse mõtlevat sellele, et kas ja mis jne. Nad lihtsalt on Vastupandamatud. 

Tahaks ka. Jälle. Sest ma olen kogenud, mis on hea.

Ja ta tuleb aga jälle...

 ... sügis  siis; eks talvgi. Üleõõ pääsesid kombainid lahti ning lustivad nüüd suurtel kiirustel ja hulgakaupa samuti üleöö küpseks saanud viljaväljadel. Öised kombainihääled ja värskelt lõigatud viljaväljade lõhn on mu nostalgiaredeli ülemistel pulkadel, igatahes.

Täna õhtul käisime lastega Järvseljas, patsutamas-pissitamas mu sõtse koera. Järvselja on ja ilmselt ka jääb kohaks, kus tunnen alati, et olen just õiges kohas. Maailmast nii ära, kui see Eestis võimalik on. Siber ja Kanada metsad on mul kogemata, kes teab, kuidas end seal tunneksin - kas veel õigemas kohas või hakkaksin hoopis linnaelu igatsema?

Igatahes, koju sõitsime seekord läbi laupäevaõhtuse Tartu ... ja ka seal tundsin, et olen õiges kohas, mis sest, et autos ja lihtsalt läbi sõitmas.

Ja siis jõudsime koju ning ma olin jälle õiges kohas. Ma ei tea, võib-olla on asi hoopis selles, et olen olnud koos õigete inimestega.

*

Mulle tõesti meeldivad mu lapsed. Huvitavad, vaimukad, ootamatusi täis noored inimesed. Veel nad vajavad mind. See on armas. Ma ei tee midagi selleks, et neid minust eemale peletada, aga tuletan endale pidevalt meelde, et ma ei tohi teha midagi ka selleks, et neid rohkem enda külge köita. Sest, olgem ausad, kunagi võiks saabuda aeg, mil ma võin minna metsa, ükskõik, kus see mets siis ka on, Eestis, Kanadas või mõttelises Siberis.

Just seda oli mulle vaja

 

„Nõrkusega ei saa võita tugevust,“ võisime lugeda slaidilt, mis andis nõu, kuidas sõjaulmet usutavamalt kirjutada.

Olgu. Ma saan aru, et kolm kätekõverdust on rohkem kui kaks, julge on julgem kui arg, silmadega snaiper on tõenäoliselt täpsem kui pime.

Kui aga kasutada alatuid võtteid ning väänata lause selliseks: „Nõrk ei saa võita tugavat,“ tuleb ilmselt kõigilt peotäis näited, kuidas ikka saab küll. Kõige tavalisem näide on nohikud, eks ole. Kuidas see fraas tantsijast ja nurgast tulejast käiski*? Tark võib võita vähemtarka. On olukordi, kus ajud on lihastest üle. Ulmes on see ulmeliselt võimalikum.

Teiselt slaidilt saime lugeda, et kui sõjaulmes peaksimegi tahtma teha peategelaseks naist, siis soovitavalt ilma neofeministliku lägata, mis olevat näiteks see, et naised on sama tugevad kui mehed, sest ometi ei ole ju.

Jätame siis pealegi kõrvale selle, et  individuaalsed erinevused eri indiviidide vahel on kordi suuremad ja mitmekesisemad kui statistilised erinevused kahe soo vahel – kuigi see kõrvalejätmine valmistab mulle talumatut piina**. Ego ägab ja halab, sest tean, et lihasjõus ületan nii mõndagi „tugevama sugupoole“ esindajat. Aga jutt ei käi minust! Mida arvata viimase aja avastustest, et paljud aastate eest välja kaevatud sõdalaste matustest on osutunud naisteks? Viikingid, sküüdid? (Täna pojaga*** sellest vesteldes tõi ta küll välja minu jaoks uudse teadmise, et sünnitusel surnud naisi olevat samuti maetud kui sõdalasi. Uurin seda teemat edasi ja annan teada, kui olen millestki väga valesti aru saanud.) Ja mida arvata sellest, kui sõdiv naine osutub lihtlabaselt nutikamaks, täpsemaks, osavamaks kui tema meessoost vastane? Mõõga vastu kavalust kasutada võib küll olla alatu, aga keegi ei taha ju surra, eks ole.

Niisiis, kaks tundi loengut sõjapidamisest on mu siiski teinud eksperdiks**, kuigi loengupidaja väitis vastupidist. Mu järgmine jutt tuleb sõjakas, verine ja uusfeminismist pakatav :D

* aga tegelikult ei või milleski kindel olla, eriti kui tantsija ikka väga tasemel on

** mõistagi ma ilgun jälle, kui laenata teemaviidet Tafkavilt

*** sünnist saati võrdõiguslane, süüdistan mu viiendal raseduskuul lõhkenud pimesoolt

Laast. 20. november 2020

 Kõigest mõne sõnaga on võimalik inimene nii tümaks, nii tuimaks teha, et vajadusel võiks ta endal ise pimesoole välja lõigata – kui seda veel natukenegi alles oleks.

Nojah, sõnaosavamad saaksid ilmselt kokkuhoidlikumalt hakkama, aga Mervist polnud kunagi jäänud muljet, et ta analüüsiks seda, mis laadi helilained temast väljusid, ja seekord kulus tal enam-vähem 25 sõna. Mervi erioskus oli aga võime paigutada lauselõpumärke ka lause sisse, seekord leidis loomingulist kasutamist küsimärk.

„Seda’nd, et … õhh … khm … kuule, tead, see Oskar? sealt klienditeenindusest, see habemega pikk? … millised käsivarred tal on, oled tähele pannud? … ta läheb minema, töölt ära.“

Anna oli mõnda aega üsna vagune, sest polnud kindel, kas oli õigesti aru saanud. „Minema? Nagu, praegu, keset päeva minema? Või üldse?“

Mervi vajutas dramaatiliselt reavahetusklahvi ja keerutas end koos kontoritooliga. „Üldse nagu. Täna andis lahkumisavalduse. Või lasti lahti, ma’itia. Igatahes ära ta läheb. Äkki isegi keset päeva, kes teab. Kas lähme lõunale? Anna?“

Anna püüdis aru saada, mis temaga toimub. Ta kuulis, mida Mervi rääkis, ta vist sai isegi aru, mida Mervi rääkis, aga mingi lüliti tema sees oli nüüd sellises asendis, et Anna ei suutnud end enam liigutada ega ühtki heli kuuldavale tuua.

Oskar läheb ära. Oskar läheb töölt ära. See tähendab, et Oskar läheb ära Anna elust, sest töökoht oli ainus koht, kus Anna Oskarit nägi. Võiks öelda ka niipidi, et töökohal oli Oskar ainus, keda Anna nägi. Ta nägi Oskarit isegi siis, kui vaatas pingsalt arvutiekraani ja tegi Tööd, ta nägi Oskarit ka siis, kui suhtles teiste kolleegidega, ta nägi Oskarit ka praegu, kui püüdis aru saada sellest, mida Mervi talle just teatanud oli.

„Anna? Anna, kas sa ikka hingad?“

Annal tuli meelde, et tõesti, seda peaks tegema, ja hingas pahinal välja, mispeale kopsud end taas kohe õhuga täitsid.

„On sinuga kõik korras, Anna? On sul paha?“

Anna noogutas.

„Korras või paha? Oh, Anna, ütle midagi! Sa oled näost valge nagu Joosepi küülik … tahad, ma toon sulle juua või midagi? Mul on plasku kaasas, puhas Lõuna-Eesti kraam, calvados on selle kõrval Izba …“

Anna turtsatas vaikselt, peaaegu hääletult.

„ … mis sa naerad?“

Annal õnnestus häälepaelad taas tööle saada. „Mida sina Izbast tead? Seda kraami pole sinu ajal enam müüdudki.“

„Haa, aga mu ema räägib ikka, et kui poleks olnud Monastõrskaja Izbad, poleks mindki. Nojah, ta räägib sama ka Kosmose peedi kohta. Nii et mul vedas, et ta mulle Mervi nimeks pani, mitte Tõrsk või Kosmo või midagi sellist.“

Anna kõõksatas nüüd kõvemini ja Mervi lükkas tema poole oma veepudeli ning hakkas kotis sobrama, et plaskut leida. „Näe, võta lonks, saad vere käima!“

Oh, veri. Kui Mervi vaid teaks, kuidas Anna veri tegelikult käis. Ikka ša-šahh …ša-šahh … ša-šahh … ringi ja ringi ja ringi, kõrvust läbi, iga südamelöögiga, iga sahmakas seletamas „Oskar … Oskar … Oskar …“ Äkki oleks puhtast Lõuna-Eesti kraamist tõesti abi, äkki see suudaks vaigistada selle oskardamise?

Anna võttis lonksu Mervi plaskust. Plasku oli suur ja triiki täis.

„Sa pole üldse … siit veel joonud?“ küsis Anna õhku ahmides, kui oli punnsuutäie ehmatusest toibumas.

„Noh, jah, pole nagu põhjust olnud … ja see värk, et ega ma tean küll, et perekonnas kipuvad mustrid korduma. Mõtle, kui mu laps tuleks Õunapuskar või miskit sellist …“

Nüüd naeris Anna juba täiel häälel.

„Naera-naera, see on ikka parem kui koolnuvalgelt suud maigutada,“ ohkas Mervi. „Naera või minu üle.“

Anna ulatas plasku tagasi. „See on tõesti väärt kraam,“ kinnitas ta silmi pühkides. „Sellega tulevad ainult Piksed, Kõued ja Tormid, ole mureta.“

Mervi vaatas teda mõne hetke mõistmatult, siis aga lõi ta pilk särama ja ta hakkas naerma. „Sa oled päris äge oma vanuse kohta.“ Anna naer tundis end veelgi vabamalt. Mervi võttis ka ise lonksu. „Ma tõesti kartsin vahepeal, et sa, noh, saad rabanduse või miskit. Hakkad otsi andma või nii. Nägin juba vaimusilmas seda … mis ta’nd oligi, Vinni? Vinnie Jonesi! ja vaimukõrvas helises ah-ah-ah-ah, steing alaiv, steing alaiv …“ Anna võttis prillid eest ja langetas ülakeha põlvedele, et naer teda toolilt maha ei lükkaks, Mervi aga jätkas: „Ja siis mu vaimuaju mõtles, et siis on ju paras hetk Oskar kutsuda, et ta sulle ise seda sii-pii-arri teeks, ta on üsna Vinnie moodi, ainult habemega … mida? ma ei ole ometi NII naljakas? või mis?“

Pärast veel paari punnsuutäit läksid Mervi ja Anna igatahes lõunale ja kutsusid kaasa ka Oskari, kes mõnevõrra üllatunult oligi nõus nendega liituma. Mis edasi sai, seda ma veel ei tea. Äkki ei saanudki midagi.

Heliriba:

Eilane lugu

 Ma tean küll, kui raske on teostele pealkirju ja inimestele ning asjadelegi nimesid välja mõelda, seepärast hõikan välja idee tänavanimeks: Kõige Kaduva tee. Seda pole ju ometi veel kasutatud, ega? Ah, kui kenasti see kõlaks! „Keerake paremale, Kõige Kaduva teele. Olete jõudnud sihtpunkti.“

Mõtisklesin sel teemal, kui viimati, st pool üks öösel kempsus käisin. Kui ma olen sel kellaajal ärkvel, siis on mul ikka prillid peas. No on vaja, väga on vaja. Kempsus ei ole vaja, aga või ma viitsin neid öökapile panna, ikka jätan pea külge, lükkan lihtsalt üles, et samm sirge püsiks. Kui ma siis ise sirge püsin, pole häda midagi, häda võib tulla kummardudes. Ma spetsiifilisemaks ei lähe ja ütlen kohe ära, et prillid ei kukkunud me kuivkemmergu sügavustesse. Veel.

Nüüd, prillid endiselt peas, võin uuunelda kõigest, mida tean olevat kemmergutesse pudenenud. Näiteks see umbes 600-aastane flööt, mille mu lähisugulase lähisugulane suhteliselt hiljuti leidis. Siis Tõlliste külas pulk pärmi ... mis olla siiski ise välja tulnud.

Ja siis Liispõllus see veekindel taskulamp mu vanaema käest.

Suhteliselt uute patareidega.

Iga kord, kui ma püüan ette kujutada, mis tunne oli järgneval paaril päeval sealses kempus käia, kuulen vaimukõrvas orelihelisid.