Kuidas ma uusi sõpru ei leia

Facebookis juhtub (kõigil, eks ole) vahel nii, et mu avalikku postitust laigib mõni võõramaa mees. Tavaliselt on tegu arsti, sõjaväelase või naftaärimehega. Neilt kahelt fotolt, mis nende meeste üsna hiljuti loodud kontodelt leida võib, vaatab vastu usaldusväärse pilguga, sümpaatne, heas vormis meesterahvas. Mõni neist on juba hallipäine, mõnel on habemes ja/või juustes võluvad hõbedased triibud. Perekonnaseisuks  on neil märgutud "lesk" või "lahutatud". Tavaliselt kirjutavad nad ühe kommentaari ka, kus kiidavad mu imelist seina* ja paluvad mul endale sõbrakutse saata - ja nad teevad seda eesti keeles, mis sest, et lonkab süntaks veidi.

Olen need kommentaarid alles jätnud. Noh, nagu märk sellest, et keegi ikka püüab.

Täna aga laikis mu postitust sellest, et ema hooldekodu vajab abikäsi, Junior Badibanga. Oh, need Jumala teed on ootamatuid käänakuid täis! Küll tahaks teada, kuidas Atlantas elav hõbelokne europiid endale sellise nime sai ... Igatahes kiitis ta jälle mu vapustavat profiili, viimaseks lauseks aga kirjutas "Saada mulle väga sõbralik sõbrakutse."

Ja seepeale juhtus, et esimest korda vastasin sellele masinavärgile.

"Aga vat ei saada."

* ja mul pole isegi puhast vuuki ega ilusat stepslit, erinevalt Tafkavist

Vahepeal täitsa rambivalgel

 Jagan siis siin ka: ema, vaata, ma olen ajalehes!

Mida me pimeduses teeme 5

 Hetkel näiteks kuulan ma hääli.

Õhtu otsa on siia, mu pesasse vanajumala selja taga, kostnud autohääled. Käisin isegi kuulamas, ega keegi vana maja juures kummi vilista.

Ei. Need hääled peavad tulema palju kaugemalt. Kulbilohust? Ei viitsi guugeldada ka, kas seal toimub midagi.

Kevadel, kui meil siin üks koosviibimine oli, siis inimene linnast imestas, et kuidas me kõike kuuleme. Noh, nt seda, et mingi loom köhib veidi imelikult või jänes justkui lonkaks, kui heki tagant mööda läheb.

Ma ei tea, mis meel siin siis pärsitud on, et kuulmine nõnda hullu paneb.

Mida me pimeduses teeme 4

 Hing, hoia, uputus tuleb!

Kell on homme ja õues on padukas. Peaaegu pool novembrit on läbi. Ma olen küll kirjutanud, aga üldse mitte nii palju kui plaanisin. Samas, ajas on veel ruumi manööverdamiseks, et saaksin oma sõnad täis ...

Seda novembriväljakutset, mille ma ise endale seadsin, pole üldse lihtne kirjutada. Paar ööd tagasi nägin jälle venda unes. Või, noh, nägin unes seepiatoonides kaustikut, mille sees mu vend pidi olema. Üritasin temaga ühendust saada, toksisin kaustikul numbreid. Viimaks võttis vend toru.

„Mh. Kuulen.“

„Mart?“

„Mart. Kes sa oled ja mis vaja on?“

„Sinu õde olen. Kuule, sul on vaja füüsika eksam ära teha, tahad, ma aitan sul valmistuda?“

„Mida?! Minge kõik persse!“

Ja ühendus katkes.

Mida me pimeduses teeme 3

Laps 1: "Ma olen siin mõelnud ühe küsimuse üle. Mis mõte on suusamütsi tutil?"

Lapsevanem: "Suurepärane küsimus! Sa võiksid sellest kirjutada filosoofilise essee."

Laps 2: "Ah, minu arust on kõik on lihtne. Kui on mõni vana asi, mis "nii on alati olnud", aga millel arusaadavat otstarvet ei tundu olevat, siis algselt on tegu olnud vaimude peletamise vahendiga."

Lihtne!

 

Mida me pimeduses teeme 2

 Panen ka blgosisse ühe katkendi novembriväljakutsest, mida FBs teen.

NELJAS. VALA MULLE KA

Volli oli Suure Isamaasõja veteran. Tal olid isegi mingid ordenid, sellised kassikullased, rohukapi järele lõhnavad. Millalgi pakuti Vollile, et kuna ta on SIV, saab ta telefoni. Väljaspool järjekorda. Saate aru, talle pakuti, et riik, st Nõukogude Liit siis, ehitab tema majani (kolm kilomeetrit alevist) telefoniliini.

„Milleks mulle telefon?“

„Et saaksite inimestega suhelda, Voldemar Hansovitš.“

Voldemar Hansovitš taandus käratult. Riik ei hakanud ka peale käima.

See aga, kuidas Volli sõjaveteraniks sai, oli lihtsalt tore lugu. Kui sõda Eestimaale jõudis, oli Volli juba peaaegu kolmkümmend aastat vana, ainult mõni kuu jäi puudu. Helgi, tema esimene tütar, sündis 100 aastat pärast Koidulat, Saksa okupatsiooni ajal. Millalgi õnnestus Punaarmeel Vollile käpp ja näpp ikkagi peale panna. Mobilisatsioon, bljäd.

Päris sõtta aga Volli Hansovitš ei jõudnud, sest kuskil Ida-Virumaal, mingis väljaõppelaagris virutas keegi sünnipärane punaväelane Voldemar Hansovitšile raudkangiga pähe, ise karjudes „Fašist, bljäd!“ Volli veetis palju aega haiglas ja lasti siis päriselt ära koju. Kompvekid, mida ta koju naastes tütrele tõi, on seniajani mälestustes tallel.

Kui nüüd püüda põhjuste ja tagajäregede ahelat taastada, siis võiks öelda, et telefonijärjekord jõudis Oru tallu alles 1990. aastate keskpaigas seepärast, et varasem püüe kogu maa telefoniseerimiseks oli antud katastriüksuse puhul ebaõnnestunud, kuna Voldemar Hansovitš ei tahtnud olla kogu aeg kättesaadav, seda enam, et ta oli millalgi juba saanud kangiga vastu pead selle eest, et ei tahtnud juua ainult sellepärast, et kõik ümberringi jõid.

Kass, kõrvits ja fraktaal (ei hakka pildiblogiks, ei hakka!)