Ainus võimalus siit pääseda on ehitada parv

 Mul on majast 300 meetri kaugusel tee peal mäe otsas 10 rm kuivi küttepuid. Poole meetri jagu olen jõudnud teed vabastada, nüüd joon esimest kohvi, imetlen hommikul tehtud lumepilte ja natuke juba naeran. Kus siit saab alles sooja!

Mida ta pimeduses teeb

 Umbes nädal aega tagasi tekkis mu kööki hiir.

Kuulsin, kuidas miski krõbiseb ahju kõrval tooli all. Kuulasin, kass tuli ka kuulama, liigutasin vaikselt asju (mingid tennised, mingi pappkarp), ja ikka kuulatasin, kass ka. Siis sööstis hiir tooli alt välja  ning jõudis hetkega külmkapi alla. Mina nägin hiirt, kass ei näinud.

Kui mul mõni aasta tagasi närilised majja tungisid, olid nad lärmakad, ülbed ja haisvad. See nupsik aga ... ma ei suuda talle lõksu üles panna. Eile öösel näiteks oli nii, et jäin magama juba kaheksa paiku, sest reede õhtul saadud tõhustusdoos hakkas vist oma tööd tegema. Kella ühe ajal öösel läks uni ära. Võtsin seda rahulikult, tunnikese lihtsalt olin. Siis, kella kahe paiku, kuulsin köögist imevaikset krõbistamis. Noh, et kui hiired köögis on "kriips-kraaps-kops-kolks-pahh-kolks-põmm-persse-puuks-kesse112helistaks-a-mis-sanepidjaama-number-on", siis minu tänavune tegi vaid "upsiiii" ...

Ja rohkem ma teda ei kuulnudki. Tegin teed ja lugesin kella neljani, hiirt nagu poleks olnudki.

Noh, võib-olla see on kõik lihtsalt vaktsineerimise kõrvalmõju.

Vahel on valge ka

 

Mida nad pimeduses teevad

Mul on homme sünnipäev.

Kuidagi on nii kujunenud, et meie peres ei ole hommikust üleslaulmist, vaid on südaöine "patsutamine ja andide toomine". Eelmisel aastal, kui mu sünnipäev sattus samuti tööpäevale, korraldasid lapsed mulle sellise üllatuse, et ... 

Kui ma ütlen "lapsed", siis pean täpsustama/ meelde tuletama, et mul on lisaks bioloogilistele lastele ka hõlptulu-tütar, kes nüüdseks on juba täiskasvanud, aga endiselt ja üha progresseeruvalt imeline ja tore ja kallis. Eelmisel aastal juhtus siis nii, et südaöösel tulid mu tuppa kõik kolm last. Selgus, et M oli bussiga alevisse sõitnud ja jala meile tulnud, mu poeg ja tütar aga peitsid ta tütre tuppa ära. Isegi kempsus õnnestus M-l nii käia, et ma midagi ei aimanud.

No tänavu eeldasin ma, et nad mullust trikki küll kordama ei hakka. Ja kui tütar tuli õhtul kella kaheksa paiku seletama, et ta mõtles välja, mida tahab mulle sünnipäevahommikusöögiks teha, aga paar komponenti on puudu ja äkki ma ikka viitsiksin ta korraks poodi viia, siis ma muidugi viitsisin. Jäin ise autosse ja lugesin Elisa äpist "Kummalisi Sõnumeid", kui auto tagumine uks lahti läks ja M sisse istus.

Jälle oli neil õnnestunud mind haneks tõmmata. 

Mida me pimeduses teeme 6

 Tanklasse tormab sakris naine*, käed värisemas. „Kas teil talvist klaasipesuvedelikku on?“

„Jah, kõik siin ongi talvine.“

„Etanooliga või metanooliga?“

„Oh, kui me teaks ... oot, ma uurin ... etanooliga.“

„Võtan!“ teatab naine ja hakkab maksma ning purskab siis naerma.

Ta kõkutab ikka veel, kui naaseb selle talve esimesse korralikku tuisuilma.

* mina!

Kuidas mul pimeduses läks

Kadrapäevad ongi läbi.

Reede õhtust pühapäeva südapäevani elasin samas majas, kus 20 aastat tagasi - roosas majas Pange taga. Aknast avanes selline vaade.

Kui toona oli maja räämas ja korterid külmad ning lagunenud, siis nüüd on tehtud korralik remont. Mõned asjad on aga samaks jäetud, näiteks trepp.

Reedel käisin siis muidugi Hendrixi sünnipäeva tähistamas. Pärast kontserti oli Tartu selline:

Laupäeval lihtsalt olin. Kuulasin maja hääli, mõtlesin, kirjutasin. Veidi veider ja harjumatu oli täitsa üksi olla - ei ühtki kassi, koera ega last. Kütma ka ei pidanud. Paar korda helistas tütar, vabandades küll ette ja taha. No ma ei osanud kodunt lahkudes arvestada sellega, et vahepeal tuleb lumi maha. "Ma lähen kelgutama. Kus mu õuepüksid on? Aa. Aga kindad?"

Laupäeva õhtul tuli aga Zavoodi minna, sest hiljem enam ei saavat. Öösel jätkus pidu Supilinnas. Kell oli vist kolm, kui koju ... st Küütrisse jõudsin.

Kui pühapäeval mõni minut enne 12 majast välja astusin, marssisid Küütri tänavalt läbi laigulistes mundrites mehed. Neid jälitasid torupille puhuvad mehed. Huvitavad kombed ikka linnarahval.

Eks ma juba teadsin, mis mind auto juurde jõudes ootab - reedel kodunt lahkudes sain aru küll, et oleksin pidanud lumeharja autosse viskama, aga või ma siis seda tegin. Nüüd pidin praktiliselt paljakäsi auto lumest välja kaevama. Hakkama sain.

Mida me hakkame pimeduses tegema

 Mul on tulemas nostalgia- ja kirjutamisnädalavahetus Tartus. Nostalgia umbkaudne asukoht on aastad 1998-2002, täpsem fookus aastal 2001.

Mõtsin, et kuidas valmistuda. Osta kiirnuudleid, kanapihve ja Sügise poe peedisalatit? Joomiseks Monastõrskaja Izbad? Kõik muu elaksin vist üle, aga kanapihvid ... ja kiire guugeldus näitas, et aastal 2001 bänniti Izba ära. Samas teavad noorema generatsiooni esindajad rääkida, et umbes 15 aastat tagasi oli see täitsa müügis. Mine võta siis kinni ...

Ja Sügise poega on ikka täitsa kehvad lood.

*

Muusika otsin ka välja. Claire's Birthday, 22-Pistepirkko, Pizzicato 5 jne.

*

No ja siis see ka, et mul olid juba kõik plaanid tehtud, kui selgus, et Püssikas on reedel Jimi sünnipäev. Sinna ma ei saa minemata jätta. Ma ei tea, kuidas see paigutub mu kirjutamisplaanidesse. Ah, pole vajagi paigutada, surume jõuga nostalgiakasti.

*

Aga kõige raskem on mul muidugi endaga hakkama saada. Kuidas jääda truuks otsusele, et mind pole terve nädalavahetus olemas? On ainult mullid veepinnal, ai kommeri kerkom ...